Legendid

Jõhvi lood ja legendid

Jõhvi kiriku ja Edise linnusega on seotud mitmed legendid, mis kirjeldavad kiriku ehituslugu ja ka Liivi sõja (1558–1583) aega. Jõhvis toimunut kirjaldavad kaks Eestimaa kroonikut – Johann Renner ja Balthasar Russow. Renner saabus 1556. aasta kevadel Liivimaale, kus asus teenistusse Järva foogti Berent van Schmerteni sekretärina, hiljem Pärnu komtuuri Rotger Wulfi kirjutajana. Tema muljete põhjal koostatud kroonika on asendamutuks allikaks Liivi sõja alguse sündmuste käsitlemisel. Balthasar Russow (sünd.umbes 1536 – 24. november 1600) kroonikakirjutaja ja Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse õpetaja. Tema poolt alamsaksakeeles kirjutatud kroonika kirjeldab värvikalt Liivi sõja eelseid Liivimaa siseolusid, elulaadi ja sündmusi. Eriti detailselt kirjeldab kroonika Russowi kaasaegseid sõjasündmusi. Russowi kroonika( Chronica der Prouinz Lyfflandt…” ilmus trükitna kahel korral Rostockis 1578. aastal ning tunduvalt täiendatud kolmas trükk 1584. aastal Barthis.

Liivimaa sõda või Liivi sõda on Vana-Liivimaa aladel ja ülemvõimu nimel 16. sajandil, aastatel 1558–1583 aset leidnud sõjategevuse ühisnimetus.Liivimaa sõja üheks osapooleks oli Vana-Liivimaale sissetunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivimaa ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad. Hiljem Leedu suurvürstiriik ja ka Poola-Leedu ühisriik – Rzeczpospolita, Rootsi ja Taani, hõlmates ka viimaste omavahelisi vaherahulepinguid ja sõjategevust.

Jõhvi kiriku ehitamine
Kalevipoeg tahtnud ehitrada kirikut Alulinna kohale sohu, kus vundamendi vare veel praegugi näha, kuid päeval ehitatu lammutati öösel ära. Viimases hädas näidati talle unes, et pangu ta kaks paari musti härgi ette ning ladugu koorem ehituskive peale. Seal, ning kus härjad seisma jäävad, sinna ehitatagu kirik. Kalevipoeg tegigi nii ning härjad jäid seisma Jõhvi (Jõvi) allika juures kümkal. Sinna ehitaski Kalevipoeg kiriku.

Kahe venna tüli
Üks rahvajutt pajatab nii. Kaks venda ehitanud linnust – üks Alulinna, teine Edise linnust. Esimene läinud välismaale endale naist tooma ja palunud, et teine vend Alulinna edasi ehitaks. Kui nüüd esimene vend tagasi jõudis ja nägi, et Alulinna müürid polnud sugugu kerkinud, lõi ta vihahoos venna maha. Samas kahetses ta härdalt oma süüd ning ehitas venna mälestuseks hoopis Jõhvi kiriku.
1881. aastal “Ristirahva pühapäeva lehes”, mille kordustrüki avaldas 40 aastat hiljem ajaleht “Põhja Kodu”, mainitakse samat lugu “õpetaja Babrikult kuuldud jutu järel.”

“Kord elasid seal maal kaks venda, suurtsugu ja rikkad ning jõukad mehed. Teine oli uhke sõjamees, teine tasane põllumees. Kui nüüd vanem vend sõtta pidi minema, andis tema noorema vennale, kes kodu jäi, käsku, ausat ja uhket maja, kantsi moodi ehitada. Seda tegi tema ka, kuida aga mõistis, ja ehitas seda maja just selle koha peale, kus nüüd Jõhvi kirik seisab. Maja ümber laskis tema sügava kraavi teha ja kõrge valli tõsta nagu kindlas linnal viis oli. Aga kui vend sõjast koju tuli ja seda maja nägi, sai tema vihaseks, sest et ehitus mitte tema uhke meele järele polnud. Nad läksid riidu ja vanem vend lõi noorema maha ja venna veri kastis maad. Küll tuli nüüd kahetsemine mõrtsuka südamesse – aga liiga hilja! Silmapisarad ei võinud venda mitte enam elusse kutsuda. Kuri töö oli tehtud, venna veri kisendas taeva poole. Ta laskis kõik maja maha kiskuda ja nagu venna vere lepituseks selle koha peale kirikut ehitada. Kiriku ukse ees on kivi maas näha ja selle peale on rist raiutud; üks vana jutt ütleb, et see olla haua koht, kuhu noorem sai maetud. Kirikust mõni versta maad eemale pidand uhke vend omale kindlat maja ehitama ja öeldakse, et see seisnud vanal ajal nüüdse Edise mõisas.”

Rahva jutt lisab veel nagu vendi lepitades juurde, et vanem vend käskinud ennast pärast surma seepärast kiriku ette maha matta, et tema hauast terve kogudus üle käiks. Sellega lootnud vennatapja oma veresüüd rahva ees lunastada.

Fantaasiarikas arstist kodu-uurija H.Kurba on andnud legendile veelgi värve juurde ja nii sündis järgmine kirjapanek, mis Ida-Virumaa tänaste kodu-uurijate ja giidide seas vast kõige rohkem on levinud:

“Edise loss “oli lagunemishädaohus ja orduvalitsus tegi selleaegse lossi komtuurile parun Taubele ülesandeks vana loss restaureerida. Et lossi müürid soosse olid vajunud ja loss küllalt kindel ei olnud, siis otsustas parun Taube uue lossi vana Jõhvi linnuse, praeguse Jõhvi kiriku kohale ehitada. Lossi kaitseks kavatseti kasutada soostunud järve ja Jõhvi allika veekogusid. Selleaegse Edise lossi komtuurkonna alla käis Jõhvi, praegune Jõhvi kihelkond ja suurem osa Lüganuse kihelkonnast ühes Kikepere lossiga. Umbes 1242. aasta paiku laskis Jõhvi komtuur parun Taube Jõhvi ümbruskonna rahval uue lossi ehitamisega algust teha. Pärast alusmüüride rajamist sai komtuur käsu venelaste vastu sõtta minna (1242 Peipsi lahing).

Komtuur jättis Edise lossi noorema venna valdusse, samuti jäi tema hooleks ka Jõhvi uue lossi ehitamine. Sõjast tagasi tulles ja Jõhvi lossi ehitustöid vaadeldes sattusid vennad omavahel uue lossi sissekäigu ees tülli ja vanem vend (komtuur Taube) tappis noorema venna, teda mõõgaga läbi pistes. Pärast veretöö toimumist kahetses parun Taube venna tapmist ja otsustas veresüü lepituseks lossi asemele kiriku ehitada, mille tõttu laskis osa uue lossi müüridest maha kiskuda…

Oma veresüü lepituseks oli komtuur Taube korralduse teinud, et teda maetakse välja kiriku ukse ette, kus terve kogudus üle ta haua käiks. Veel hiljaaegu asus rist peaaegu konniteel, kiriku uksest 6-8 meetrit eemal. Rist oli raiutud graniidist ja pandi lapiti kirikusse viivale teele, nõnda, et ta jäi täiesti ühetasaseks teesillutisega.”

Sissemüüritud Mihkli legend.
Legend kirikuseina sissemüüritud inimesest on kajastus kunagisest ehitusohvrist. Legendi on üles kirjutanud kodu-uurija H.Kurba.
“Altarist paremat kätt (praeguse vöörmündrite pingu kohal) viis väike tammepuust uks kitsasse umbsesse käiku. Käigu parempoolses seinas, maast pooleteise meetri kõrgusel oli müüri sees umbes 30 cm suurune auk, mis viis pimedasse ruumi. Sellesse ruumi võlviti kiriku ehitamise ajal keegi Mihkli nimeline isik, kes kiriku kaistevaimuks jäi ja kelle nime järele veel tänapäeval Jõhvi kirikut Mihkli kirikus kutsutakse. Püha Mihklit toideti eelpoolnimetatud august läbi leiva ja veega, niikaua kui ta toitu vastu võttis ja küsimustele vastas. Nõnda elas Mihkel selles külmas ja niiskes ruumis, kus ta ka oma loomulikke tarbeid pidi rahuldama. Pärast surma jäi ta samasse ruumi kui puusärki maetuna. Ta luukere asub tänaseni seal selles asendis nagu ta suri.”

Jõhvi kiriku ehitusmeistri lugu
Virumaa Teataja avaldas 1938.aastal Jõhvi kiriku köstri Sööt`i jutustuse:
“Suurem kivirist… arvatakse kuuluvat ühele kuulsale ehitusmeistrile, kes 1686.aasta paiku tegelenud peamiselt kirikute ehitamise ja parandamisega. Nagu rahvasuu põlvest põlve seda räägib, on kuulus ehitusmeister kutsutud ka Jõhvi kirikutorni risti uuesti seadma. Mees olnud juba kõrge tornitipu otsas ja kõik ettevalmistused läinud ladusasti, kuid risti paigaleasetamise silmapilgul hüüdnud mees korraga all seisvatele meestle: “Siin on mitu auku, missugusesse ma paeksin risti asetama?!” Ja samal silmapilgul meister kukkunudki ühes kuldristiga alla, kusjuures mehe surm olnud ta kaaslastele ja ka rahvale masendavakas löögiks. Mees maetud siis kiriku lähedale ja kalmele püstitatud suurem kivitahvel. Mõningate vanemate inimeste arvates olevat aga ristipanija laip maetud kiriku ette – just samasse kohta, kus ta kukkus.”

Maa-alune salakäik
Rahvasuu mainib maa-alust salakäiku, mis olevat Edise kindlust ühendanud Jõhvi kindlustatud kirikuga. 1918.a. olevat see tee lahti kaevatud. Leo Tõnissoni mälestuste järgi oli veel enne viimast sõda selgesti eraldatav koobaskäigu suue, mis oma võlvitud laega tõepoolest andis põhjust käigu olemasolu uskumiseks. Käik oli juba mõne meetri kaugusel kivirusust ummistunud.
U.Hermann märgib 1974. aastal, et „Alles mõne aasta eest sattusid töölised endise linnuse aseme juurest betoonaiapostide paigaldamisel maapinnas tühemikule, milles oletati maaalust käiku. Ka olevat samas läheduses vajunud maapind auto raskuse all mingisse tühemikku“.

Vaade väravatornile idast 1930. aastatel
U.Hermanni joonistus vasall-linnuse jäänustest 1942.a

Piinakamber Edise lossi all
Ajalehes “Virumaa Teataja” ilmus 1938.aastal järgmine lugu.
“Jõhvi läheduses asuva keskaegse Edise kindlustatud lossi varemed, mis praegu asuvad kindral A.Tonissonile kuuluval samanimelise mõisasüdame maa-alal, on meil seni veel ajaloolaste poolt lähemalt uurimata ja näivad varjavat endas mõndagi huvitavat. See keskaegne kindlus on elanud üle küllaltki ärevaid päevi ja juba möödunud sajandist alates seisab ta varemetes.

Edise vanemate elanike seas püsivad aga põlvest-põlve edasiantud jutud, millede kohaselt kindlusevaremete all peituvat muistsed keldrid, millistesse seni pole keegi pääsenud. Alles mõned aastakümned tagasi on juhuslikul kaevamisel satutud seal peale rauduksele, mis viis maa-alustesse ruumidesse, kuid selleaegne mõisaomanik Rosen pole töölistel lasknud raudust avada, vaid selle ette veeretati raskeid kivimürakaid ning kaevatud avaus täideti mullaga.

Seda sündmust on mitmed isikud oma silmaga pealt näinud ja nende poolt teatakse ka praegu näidata raudukse asupaika kindlasti kätte. Kord oli juba praegusel mõisasüdame omanikul kavatsus seda saladust avastada, kuid kulude kartusel jäeti see edaspidiseks. Vanarahva kõneluste kohaselt peaksid need keldrid varjama endas ka muistset piinakambrit, kus keskaegsed piinariistad seisavad veel praegugi endises korras. Kuna siin keldrite avastamine on seotud õige vähese kuluga, siis peaksid meie ajaloolased juba lähemal ajal võtma selle töö käsile ning tooma Edise keskaegsete kindluskeldrite saladuse päevavalgele. Võimalik, et samadest keldritest viib ka maa-alune tee Jõhvi kirikusse, kuna viimane oli Edisega kindlate andmete kohaselt sarnase käiguga ühendatud. Jõhvi kirikualuses oli selle käigu algus aastakümnete eest seisnud veel täiesti avatuna ja Jõhvi elanikud käisid siis käiku mööda sageli Edise pool. Õnnetuste vältimiseks müüriti aga käigu avaus lõpuks kiriku juures kinni.”

Poliitilised suhted Ordu ja Venemaa vahel olid alates 1470. aastatest muutunud eriti teravaks. Ordu hakkas tugevdama oma linnuseid ja rajama uusi, millest Põhja-Eestis võttis osa ka Tallinna Piiskop, airdates kaasa ka Toolse, Porkuni, Kiviloo linnuste ehitamisele. Ka Tallinna linnamüüril algasid tugevdamistööd. Edise omanik oli ühtlasi Jõohvi kiriku kõige mõjukam patroon, kellele kiriku kindluslik positsioon oli igati soodne. Võib-olla ehitasid Jõhvi kiriku ja Edise linnuse ühed ja samad ehitusmeistrid.

Edise ehitamine ja kohandamine tulirelvadele toimus XVI sajandi algul. See oli aeg, mil poliitilised suhted Venemaaga olid võtnud juba puhtsõjalise iseloomu. 1502. aastal rüüstasid venelased vastusena Ordu sõjakäigule Pihkva aladele kuue kuu jooksul suure osa Eestimaad, mille puhul Russowi kroonikas mainitakse, et eriti armetult kannatas Virumaa ja “Narva maakond”. Maa jäänud nii lagedaks, et seda võimatu olevat kirjeldada. On kõigiti tõenäone, et siis rüüstati ka Edise linnust, mis asus otse sõjatee ääres ega omanud kohalikule vasallile kuuludes linnusele omast kaitsemeeskonda.

XVI sajandi algus ja esimene pool tervenesti oli Jõhvi ümbruskonnas aktiivseks linnuste ehitamise ajaks.
Taubede suguvõsale kuulunud Edise vasallinnuse kunagisele võimsusele viitab mainimine Renneri kroonikas Narva ja Vasknarva kõrval tähtsuselt kolmanda linnusena Alutagusel. Kokku mainib Renner samas kirjelduses Eestimaal koos linnade ja ordulinnustega nimeliselt 29 keskust ja linnust. Virumaalt näiteks Rakveret Toolset ja Porkunit, Järvamaal ainult Paidet.
Edise vallutamist venelaste poolt 1558. aastal märgivad nii Renneri kui Russowi kroonikad. B.Russowilt võib lugeda kuidas Rakvere, Vasknarva ja Toolse foogtid põgenesid suures hirmus oma linnustest, millele lisab: “Siis põgeneti ka Etsi, Nyehusi ja Laiuse ja teistest linnustest, mis moskoviit ilma mõõgahoobita kätte sai.” Jällegi leiame Edise soliidsest naabrusest koos hoopis suuremate kindlustega.

Taubede suguvõsa
Vanimad jäljed Taubede suguvõsast pärinevad 14. sajandist Alutaguselt ja ei ole välistatud nende eestisoost päritolu. 1477.a. mainitakse Edist kui “vana mõisa” ning Bernd Tuve valdust. 1533.a oli mõis Jacobi poja Otto ja 1555.a. Berndt Taube (Tuve) valduses. Samal ajal nimetatakse linnuste nimistus Ediset kui Taubedele kuuluvat – “arx Taubiorus hereditaria”. Berndt Taube valduses oli Edise linnus ka Liivi sõja päevil, mil venelaste poolt piirati Jõhvi kindluskirikut ja Edise peaaegu vastupanuta alistus.
Taubede suguvõsa valduste hulk Alutagusel oli ulatuslik. Selle hulka kuulusid lisaks Edisele veel Sonda, Väike-Pungerja, Jõuga, Vasavere, Püssi, Purtse, Kohtla, Virunurme ja Sompa. Vanim Taubedele kuulunud kännuga vapipitser pärineb 1456. aastast. Umbes samasse aega kuulub ka Jõhvi kiriku torni esiseinale müüritud Taubede raidvapp.

Taubede suguvõsa võib-olla vanim säilinud vapikujutis. Asub Jõhvi kiriku torni seinal.
Taubede vapi kujutis 17. sajandist.

Tuvede nime ja vapi päritolu kohta on mitu hüpoteesi. Ühes viidatakse slaavikeelsele sõnale dub-tamm. Selle seletuse lükkas kõrvale M. von Taube, kelle arvates mõlemad viitavad vanasaksi sõnale dubba-raiuma. Pealegi kinnituvad kännule pärna-, mitte tammelehed. Kolmanda hüpoteesi esitas 1920-ndatel aastatel taani ajaloolane Paul Johansen. Selle järgi olevat nii nimi Tuve, kui känd tuletatud eestikeelsest sonast tüvi. Tuvede eesti päritolule viitavat üks 1382. a pärit ürik.
1652. a sai Eestimaa rüütelkonna peamees Berend von Taube koos vabahärra tiitliga ka uue vapi, mille nelitatud kilbi veeranditel kujutati sinist tippu ja punasest tornist vorsuvat sinist lovi ning Norra vappi. Kilbi keskel on ajalooline perekonnavapp.
Oma vappi kiriku fassaadile oli õigus panna üksnes patroonil, kes oli hoolitsenud kiriku ehitamise eest. Jõhvi kiriku läänepoolse sissekäigu kohal on 15.saj. lõpust- 16.saj.algusest pärit Taubede vapp, millel on kujutatud kolme juurega pärna kändu kahe külgedelt välja kasvava lehega.

Taubede rajatud on ka Purtse loss ja Püssi mõis. Lüganuse kiriku rajamise omistab pärimus samuti nendele.
Kui astuda Tallinna Toomkiriku peasissekäigu juurest kolm sammu lõunapoolse löövi suunas, leiab suure kivitahvli järgmise tekstiga: “Otto Johann Thuve. Edise, Vääna ja Koonu mõisniku haud. 1696 A.D.” Legendi järgi oli Thuve eriti lustlik ja liiderlik mees, kes jumaldas ohjeldamatuid pidusid, saatjaks vein, naised ja laulud. Surivoodil lebades valdas teda aga patukahetsus ja ta palus matta end Toomkiriku lävele, et inimesed, kes enne kirikusse sisenemist palvetama põlvitavad, päästaksid ta hinge patuteedelt.

Liivi sõja ettekuulutus
Liivi sõja ettekuulutust alustab kroonik Johannes Renner looga rändavast pühamehest, kes oli ilmselt ka lühikest aega Jõhvis. „Oli siis sel aja Riias üks inimene, meissenlane nimega Jorgen. Seesinane käis alasti ja paljajalu ja töötas linnas ning ei tahtnud süüa ega juua, kui ta polnud seda enne tööga ära teeninnud. Ta manitses rahvast poatukahetsusele ning karjus sageli: „Oh häda Liivimaale, parandage meelt, parandage meelt!“ Ja sedaviisi hüüdes ja manitsedes õhutas ta paljusid. Ta magas alati maapainnal, käis usinasti kirikutes jutlustel ja kuid pastorid korduvalt püüdsid teda juhatada tema säherdust ettevõtmist maha laitma, suutis ta siiski sedavõrd pühakirjast vastata, et nad ta rahule jätsid. Riiast läks ta Pärnu ja edasi Tallinna, manitses kõikjal rahvast patukahetsuele. Ta läks edasi Alutagusele Vene piiril, tapeti seal talupoegade poolt kaljul maha.“

Samast pühamehest teab pajatada ka Balthasar Russow.
„1557. Sama aasta talvel jõudis Liivimaale läbi Poola ja Preisimaa Ülemsaksa maadest pärit imelik mees, nimega Jürgen. See rändas peaaegu kõik Liivi linnad ja maad läbi, täiesti paljajalu, alasti ja paljas, riietatud vaid kotti ning tema pikad juuksed küündisid allapoole õlgu. See tundud kõigile inimestele Liivimaal suure imena, et üks lõunasakslane, Liivimaa pakasega harjumata, võis säärast kõva pakast üleni alasti ja paljana kannatada. Ja kuigi tal sukki ega kingi jalas ei olnud, olid tema jalad ikkagi nii kuumad ja soojad, et lumi tema jalataldade all, kus ta seisis, sulas. Ning kui talle riideid, sukki ja kingi pakuti, siis võttis need ainult vastu, kui ta oli seda tööga ära teeninud. Kui talle tööd pakuti, oli ta selleks kõige tänulikkusega nõus ja oli valmis tegema kõiksugu sulasetöid niipalju üheainsa päeva kestel, nagu mõni sulane paljude päevade jooksu ei suudaks teha, mispärast Liivimaa töökad talumehed teda igal pool imeks kuulutasid. Ning oma töö ajal langes ta iga tunni järel põlvili ja palvetas ja hakkas taas hoogsasti töötama ja ei võtnud selle eest mitte midagi muud vastu kui ainult sööki ega lausunud ta kellelegi kurja sõna. Ja kui temalt päriti, miks ta Liivimaale tulnud, kostis ta: Jumal olevat teda läkitanud, et noomida liivimaalaste ahnust, ülbust ja logelust, missuguseid pahesid ta ka siin igal pool on noominud. Ta käis virgasti kirkus ja kuulas pealt, mida seal jutlustati. Ja kui õpetajad temalt midagi pärisid, siis ta hurjutas neid salalikeks. Mõningad pidasid teda hulluks, mõningad unistajaks, mõningad aga ütlesid teda olevat Jumala ime märgiks ja sellele järgnevat kindlasti midagi, ükspuha mis. Kui ta Tallinnast Narva reisis, kadus ta ära; arvati aga, et ta olevat tapetud talupoegade poolt.“
Need kaks jutustust on kui sümboolsed sissejuhatused aastakümneid maad laastanud sõja algusele, Tõenäoliselt jõudis nimetaud paljasjalgne pühamees ka Jõhvi kirikusse, enne kui ta teel Narva pankrannikul maha löödi.

Jõhvi kirik ja Liivi sõda
Johannes Renner kirjeldab kroonikas Jõhvi kirikut. „ Seesinane kirik oli hästi paksude müürideja ja ülalat ümberringi kaitserinnatisega kindlustatud. Sinna üles oli põgenenud palju talupoegi oma naiste ja lastega, lisaks neli sakslast. Need kaitsesid end nii kõvasti, et vanlane pidi taanduma…“. 3.veebruaril /1558.aastal/ tuli vaenlane tagasi. Venelased „jooksid kirikule tormi, kandsid puid ja hagu selle ümber ja lämmatasid talupojad kirikus. Said seeläbi kiriku kätte, tapsid maha üle saja talupoja, ka naisi ja lapsi, torkasid väikesed lapsukesed aiateivastesse, ei jätnud kedagi ellu. Rüüstasid seejärel kiriku, süütasid ta põlema ja läksid vastu väehulgale, kes Tartu piiskopkonda laastas.“ Kõigest päev hiljem, 4.veebruaril, jõudis kohale Järva foogt oma sõjaväega jalasi surnud kirikus matta. Renneri kroonika teatel oli sel päeval „hirmus närune ilm tormi, pakase ja lumega“.

Edise linnus Liivi sõjas
Johannes Renner jutustab järgmist: “Seejuures sai venelane Edise linnuse ka kätte, mis ühele Berndt Tuve nimelisele aadlimehele kuulus. See oli kellegi Jeronimus Renschi nimelise valitseja linnusesse pannud, sellesinatsele lubas venelane ühe veski pärilikuks, et ta talle linnuse loovitaks. See sündis, kuid ülejäänud kümme, kes mehituseks seal paiknesid, viidi Narva, sealt läksid nad Tallinna; enne pidid tõotama venelaste vastu mitte midagi ette võtta. Nimetatud Jeronimus Rensch oli Wittenbergis sündinud ja oli oma kolm venda tapnud, seetõttu Liivimaale põgenenud, pidas end nõnda ülal, et ta selles linnuses droostiks pandi, ning loovutas sellesinatse venelastele, nagu eespool märgitud. Aga meie Issand Jumal, kes [on] õiglane kohtunik karistas säherdust kuritegu pärastpoole. Sest umbes enam kui aasta pärast tuli ta purjus talupoegade juurde, tahtis neidsinatseid peksta, raiuti aga nende poolt tükkideks. Selle eest trahviti kogu Jõhvi kihelkonda ja iga talupoeg pidi venelasele kolm killingit andma.”

Erinevalt Rakverest ja Toolsest, kust foogtid ammu enne vene vägede saabumist jalga lasksid, Edist siiski piirati. Kaua piiramine kestis, jääb kroonika tekstist selgusetuks, kuid allaandmise peamiseks põhjuseks oli loodetud abiväe ootamatu ja äraandlik lahkumine ning Alutaguse ilma kaitseta jätmine. Alistumisettepaneku tegemine ning vastuteenete lubamine, ka siis kui olukord kaitsjatele lootusetu ning võiks saagi kergelt kätte saada, kuulus tolleaegsete ametlike sõjapidamisreeglite juurde ning seda ei peetud üldreeglina alandavaks sammuks, eriti kui alternatiiviks oli kindel surm. Häbiväärseks peeti linnuse loovutamist enne tegeliku

Edise kaitsemeeskonnas oli krooniku teatel 10 meest mehituseks, Vasknarvas oli samal ajal 30 sakslast, Uus-Kastres 40 sõjaasulast, Rakveres 11 võitlusvõimelist sakslast, Laiusel 34 meest mehituseks, Kiviloos 11 sakslast. Jõhvi kindluskiriku kaitsmisel osales 4 sakslast. Seega ei ole kümme meest sugugi väike arv. Üks on selge, tegemist pole tavalise kindlustatud mõisamajaga vaid väikelinnusega. Näiteks isegi Toolse kohta kasutab kroonik J.Renner väljendit linnuseke.

Kolm vappi Jõhvi kirkus
Jõhvi Mihkli kirikus paramal külgseinal asuvad kolm Ennituskojas Kanut 2005.aastal restaureeritud aadlivappi. Vapid leiti 1980.aastate algul kiriku kagunurgas asuva müüritepi avamisel. Käigu sissepääs suleti avatavasti 20.sajandi algul, mil kirikus teostati mitmeid remonditöid.

Jõhvi kirik sai Põhjasõjas tugevasti kannatada, põles 1703.aastal ja ehitati üles 1728.aastal.
On tõenäoline, et väikesformaadiline Grünewaldide-Kursellide kaksikvapp tähistas 1726.aastal tehtud perekonnapoolset annetust kiriku altari ennitamiseks. W.R. v. Grünewald oli Ahula, Väike-Kullamaa ja Püssi mõisate omanik, rittmeister, haagikohtunik ja meeskohtunik, abielus Ehmja mõisahärra tütre Margarethe Charlotte von Kurselliga. Naisliini vapp on kujutatud kaksikvapi vasakul poolel. Aadlimatriklis kirjeldatakse Grünewaldide vappi järgmiselt: see on hõbedasel taustal murumättalt kasvav nulg, kiivriehis samuti nulg. Kursellide vapp tähistab nooltest läbistatud musta metssiga.

1726.aastal sai kirik ka uue kantsli. Seda annetust tähistas kirikus Ereda mõisaomanik preili Hedwich Sophia vapp. Perekonna vapil on hõbedasel taustal nelja kodara ning 12 hambaga punane ratas, vasakul poolel sinisel väljal liiliad. Kiivriehiseks on neli jaanalinnusulge hõbe-sinine-hõbe-punane.

Kolmas, Sompa mõisa omanike Stahlide perekonna vapp on seotud krutsifiksi annetamisega Jõhvi kirikule. Vapikilbi keskel on kujutatud mustal väljal kuldset kotka jalga. Kilbi serva kaunistavad kaheksa sümmeetriliselt paigutatud kuldset kuuli. Kahel pool vapikilpi asuvad reljeefsed akantusemotiivid. Ülemised ja alumised lehed olid algselt kaetud kullatisega, sisemised olid hõbedavärvilised ja punased. Ooberst Stahl oli tol ajal Mihkli kiriku ülemeesistuja.