Jõhvi suurkujud

220px-C_I_P_Hesse_02ausCarl Immanuel Philipp Hesse (13.septembet 1875 Sangaste – 18.detsember 1918 Maidla mõis, Virumaa, (mõrvatud bolševike poolt) oli luterlik kirikuõpetaja ja tuntud  kirjaniku Hemann Hesse vanaonu pojapoeg. Tema isa  Theodir Heinrich Hesse oli 1871-1903 Sangaste koguduse õpetaja. Tema kaks venda olid samuti vaimulikud – vend  Albert Freimund Daniel Hesse oli  1906-1918 Sangaste koguduse õpetaja, teine vend  Eduard Alexander Hesse luterlik vaimulik  Jekaterinoslavis.

Sangastes kirikuõpetaja peres 1875. aastal kuuenda pojana sündinud Carl Hesse oli pärast õpingute lõpetamist Tartu ülikoolis ning prooviaastat Viljandis teenimas aastail 1907–1918 Jõhvi kogudust. I Maalilmasõja ajal 1915-1916 pagendati C. I. Ph. Hesse Siberisse Irkutskisse.

Eesti Töörahva Kommuuni eest otsustas Hesse koos naise ja nelja väikese lapsega eemale hoida. Nad leidsid varjupaiga Lüganuse kihelkonnas, kus said elada segamatult kaks ja pool nädalat, enne kui enamlased pastorile järele tulid ning Maidla mõisa viisid. Hesselt nõuti, «et ta tunnistaks kõik oma jutlused pettuseks». Rängalt piinatuna (tal torgati välja silmad) lasti 43-aastane Hesse 18. detsembri hommikul maha. Märtrina hukkunud Carl Hesse on maetud Jõhvi kalmistule ning talle on paigaldatud mälestustähis ja -pink Jõhvi kirikusse.

Allkas: Wikipedia


Jaak-VarikJaak Varik (19.august 1882 Tarvastu kihelkond – 9.juuli 1941 Jõhvi) oli  Jõhvi Mihkli koguduse  õpetaja aastail 1922–1941 ja  Narva-Alutaguse praost aastail 1923-1941. 1939. aasta kirikukriis viis EELK piiskopi ja kiriku juhtkonna ametist tagandamiseni, mille järel määrati Jaak Varik EELK hooldajaks. Alates 1931. aastast oli Jaak Varik  ajakirja Eesti Kirik peatoimetaja.

Jaak Varik oli abielus Gertrud Veronika Raamiga. Tema poeg  Jaan Varik oli samuti kirikuõpetaja. Teine poeg Jaak (1916–1941) oli sõjaväelane, kes teenis rühmaülemana 1. suurtükiväegrupis Narvas ja hiljem Punaarmee 627. kergesuurtükiväepolgus Tamsalus Kiltsis, kust ta 1. detsembril 1940 teenistusest vabastati mittesobiva sotsiaalse päritolu tõttu. Saksa-Vene sõja algupäevi  metsavendade grupi ülemana korraldas poeg Jaak rünnaku Kiviõli raudteejaamale ja langes 7. juulil 1941 Kiviõli rajoonis haavatuna punaste kätte, kes ta surnuks piinasid.

Praost Jaak Varik varjas end 1941. sõjasuvel Jõhvi lähedal asuvas talus, sest teda süüdistati salakuulamises sakslaste kasuks. Ta perekond, abikaasa ja tütar arreteeriti. Perekonnaisana andis J.Varik end vabatahtlikult punavõimude kätte, mille järel ta naine ja tütar vabastati, kuid praost ise mõrvati  hävituspataljonlaste poolt Toila lähedal Kõrve metsas.  Kui hiljem ta laip leiti, oli see nii moonutatud, et omaksed tundsid  ta ära  ainult riietest ja saabastest. Jaak Varik maeti koos pojaga Rakvere Kolmainu kalmistule 22.08.1941.a. Märtrina hukkunud Jaak Varikule (seenior) on paigaldatud mälestustähis ja -pink Jõhvi kirikusse.

Jaak Variku tütar Gertrud (6. oktoober 1914 Tartu – 29. aprill 1982) oli  Jaan Kiivi seeniori abikaasa. Teine väimees, tütre Irene abikaasa Ferdinand Veike, oli Eesti Nukuteatri esimene peanäitejuht. Kolmas tütar Veronika (Holz) lahkus sõja ajal kodumaalt ja suri Austraalias.

Allikas: Wikipedia


Voldemar Härma, (3.august 1941 Uniküla, Lüganuse kihelkond, Virumaa – 1950  Krasnojarski krai, Vene NFSV), oli Eesti  ametnik, Jõhvi  linnapea 1939-1940.

Õppis Lüganuse algkoolis, Jõhvi kõrgemas algkoolis, lõpetas Jõhvi gümnaasiumis 3 klassi. Astus Eesti Vabariigi sõjakooli (1922-23), kuid lahkus sealt omal soovil. Teenis kaitseväes sundaega, olles 10. jalaväerügemendi staabis kirjutaja. Samal ajal õppis Tallinna kolledži 1. ja 2. kursusel. Võttis osa mitmetest lühiajalistest ametalalistest kursustest. 1925 oli Jõhvi alevisekretäri abiks, 1926 tema ajutiseks kohusetäitjaks, 1927 kohusetäitjaks, 1927 alevisekretäriks.

Ametlikult sai Jõhvi linnaõigused seoses 19. aprilli 1938 linnaseadusega, millega Eestis kaotati alevid. Esimesed linnavolikogu valimised viidi läbi 15. ja 16. oktoobril 1939 ning Jõhvi ajaloo esimesteks linnavolinikeks said V. Härma, H. Rooks, A. Danilevsky, A. Abelov, M. Tarum, A. Käbin, A. Kukkula, E. Schmidt, J. Pertens, J. Sepp, V. Treilman ja R. Piirits.

Härma valiti Jõhvi linnavanemaks 14.detsembril 1939, kes kandis seda ametit kuni 1940.aasta detsembrini, Tema osaks sai paljude teiste ametnike saatus nõukogude okupatsiooni tingimustes.

10.septembril 1940 leidis Jõhvi raudteejaamas aset rahvuslik demonstratsioon, mis vastustas 4.jalaväpataljoni ärasaatmist Jõhvist. Eesti kaitseväe üksikjalaväepataljonasus Jõhvi mõisas alates 1928.aastast ning sõjaväelaste interneerimine ja ümberpaigutamine tekitas rahvas meelepaha. Demonstrante süüdistati “relvastatud mässukatsete organiseerimises” ning arreteeriti mitu jõhvilast, teiste hulgas linnavanem Voldemar Härma. Härma mõisteti 8.aprillil 1941 karistust kandma Intalagi ANSV-s. Vabanes 20.oktoonril 1948 ja saadeti asumisele Krasnojarski kraisse.

Voldemar Härma kuulus Kaitseliitu ja Isamaaliitu.

Jõhvis on temanimeline tänav.

Allikas: Wikipedia ja Jõhvi vallavalitsuse koduleht www.johvi.ee


Kindralmajor Aleksander Tõnisson (1875 – 1941) oli Eesti sõjaväelane, kes juhtis Vabadussõja lahingutes Viru rinnet ja oli aastatel 1934–1939 Tartu linnapea ja 1939–1940 Tallinna ülemlinnapea. Kaasaegsed iseloomustasid kindralit kui karmi ja nõudlikku juhti, samas imetelti tema oskust leida kompromisse sõjaväelise võimu ja demokraatia ning riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Aleksander Tõnisson õppis Eesti Aleksandri linnakoolis Põltsamaal ning 1897–1899 Vilno sõjakoolis. 1905. aastal võttis A. Tõnisson 1. kütipolgu koosseisus rooduülemana osa Vene-Jaapani sõjast. Seejärel teenis kuni 1909 aasta sügiseni Riia õppepataljonis ning 24. juulini 1914 113. jalaväepolgus õppekomando ülemana ja rooduülemana.

Esimeses maailmasõjas osales A. Tõnisson algul pataljoniülemana ja siis polguülema abina. Lahinguväljal ülesnäidatud vahvuse ja osutatud teenete eest autasustati teda 6 aumärgi ja mõõkadega, teiste hulgas 4. järgu Püha Vladimiri ordeniga koos mõõkade ja lindiga. 1916 ülendati Tõnisson polkovnikuks. Venemaal 1856. aastast kehtetestatud isikliku aadliõiguse saamise statuudi kohaselt tähendas see pärilikku aadlistaatust.

Kui pärast Venemaa keisri Nikolai II valitsuse kukutamist 1917. aasta kevadel Eesti rahvusväeosasi looma hakati, kutsuti polkovnik A. Tõnisson 1. Eesti polgu ülemaks. Sama aasta 6. detsember nimetati ta 1. Eesti Diviisi brigaadiülemaks. Alekssander Tõnisson võttis 1. Eesti polgu ülemana osa lahingutegevusest Riia rindel, Muhumaal ja Haapsalu piirkonnas Lääne-Eesti rannikul Pärnust Paldiskini ning oli formaalselt kõikide Vene sõjavägede juhataja. 1917.a. sügisel sattus teravasse vastuollu sõjaväe valitseva enamliku vooluga. Ta vangistati ja saadeti Petrogradi, kus mõisteti surma, kuid pääses õnneliku juhuse läbi. 1918 kevadel naasis kodumaale ja sama aasta suvel varjas end Saksa okupatsioonivõimude eest Soomes. Pärast Saksa vägede lahkumist 1918 ülendas Eesti Ajutine Valitsus ta kindralmajoriks ja nimetas loomisel oleva Eesti sõjaväe 1. Diviisi ülemjuhatajaks.

Vabadussõjas juhatas Tõnisson sõjategevust Viru rindel, kus saavutati kõige suuremad võidud. Tema teeneks on ka Loodearmee desarmeerimine ning interneerimine.

Hilisema Eesti kaisteministrina oli Eesti kaitsepoliitika kujundaja ning Tartu ja Tallinna linnapea. Edise mõisasüdame Jõhvi lähedal sai Aleksander Tõnisson kingiks teenete eest Vabadussõjas. „Meie kindral“ – nii nimetasid jõhvilased Aleksander Tõnissoni. Kohalike ürituste organiseerisel arvestati alati, kas kindralile aeg sobis.

Edise mõisast kujunes lühikese aja jooksul eeskujulik talund: soetati tõukari, rajati korralik aiand, taastati mõisa park ning ennistati häärber. Kindralist peremehe algatusel loodi puukool, kust võrsunud ilupuud kaunistavad praegugi haljasalasid ja parke Tartus, Rakveres ja Narvas. Edise mõisa on külastanud president Konstantin Päts 1933.aastal, seal on viibinud paljud nimekad riigi-ja kultuuritegelased. Kui 1938.a. Eesti Vabariigi Põhiseadus viidi Oru lossi presidendile allakirjastamiseks, siis peatus Riigikogu komisjon eesotsas Jüri Uluotsaga Edisel.

Aleksander Tõnisson arreteeriti Edisel 1940.aasta detsembris Nõukogude okupatsioonivõimude poolt ja lasti Patarei vanglas 30.juunil 1941.a maha. Abikaasa ja noorem poeg Leo küüditati 1941. aastal Kirovi oblastisse. Vanemale pojale Aleksandrile määrati karistuseks 25+5 aastat.

Kindrali mälestusmärk seisab Jõhvi Keskväljaku edelanurgas, Tallinna ja Tartusse suunduvate teede ristumispaigas. Ta oli mõlema linna linnapea. Kindrali pilk on suunatud Narva poole, kus ta võitles Vabadussõjas. Tõnissoni ausamba autor on professor Jaan Vares. Ausammas püstitati Jõhvi 2005.aastal kodanikualgatuse korras.

Allikas: Wikipedia


Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Brunberg) sündis 17.veebruaril (vana kalendri järgi 5. veebruaril) 1862. aastal Rakvere lähedal väikeses Kullaaru mõisas. Jõhvis töötas Bornhöhe 1907-1917. aastal ülemtalurahvakohtu eesistujana.

Eduard Börnhöhe isa Jaan oli Kullaaru mõisas aidamees. Mõni aasta pärast poja sündi siirdus perekond Inju mõisa, kus isa oli esmalt samuti aidamees, kuid vastuolude tõttu  mõisnikuga lahkus aasta pärast lõplikult mõisateenistusest, hakates kohaliku külakooli õpetajaks ja vallakirjutajaks. Kirjaniku ema, Eduard Wilde tädi, oli luulearmastaja inimene, kelle omadused avaldusid pojas juba varakult.

1870.a. asusid Brunbergid elama Tallinna, kus isa leidis koha hiljuti rajatud raudtee-töökojas, 8-aastane Eduard aga pandi õppima Kentmanni saksa algkooli. Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrval tegeles ta agaralt spordiga – matkas, uisutas, harrastas paadisõitu ja oli innukas maletaja.

Kreiskooli ajast pärinevad ka Bornhöhe esimesed ilukirjanduslikud katsetused, millest mõningad 1878.a. ka trükis ilmusid “Üks leht vanapagana tähtraamatust” ajakirjas “Meelejahutaja” ja eriraamatuna “Röövel ja mõisnik ehk Kaks vaenlast”.

Lõpetanud 1877.a. viietestkümne-aastasena kreiskooli auhinnaga, leidis Bornhöhe esialgu lühemaks ajaks teenistust maamõõtjana joonestussaalis, katsetas seejärel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. 1879.aastal, olles kihelkonnakooliõpetaja abiliseks Põltsamaal, kirjutas ta  17-aastase noormehena oma tähtsaima teose – jutustuse “Tasuja”. Teose lõpetas ta Tallinnas, kus see ilmus trükist 1880.

Järgnes 15 aastat kestnud vaheldusrikas ja kirev periood Bornhöhe elus, mil ta sageli vahetas ameteid, olles koduõpetaja, ajakirjanik ja karikaturist, ja elukohti elades Peterburis, Kaunases, Põltsamaal, Stavropolis, Tibilisis, Matsalus, reisis Väike-Aasias ja õppis lühikest aega Tartu Ülikoolis filoloogiat.

1893.a. leidis Ed. Bornhöhe püsiva töökoha ringkonnakohtus, algul tõlgina ja hiljem arhivaarina. Samal aastal avaldas kirjanik oma kuulsa ajaloolise jutustuse “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad”.

1907.aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani. Alates 1912.a. sai elukohaks Narva, kust ta käis Jõhvis kohtuistungeid pidamas. Jõhvis elas perekond Bornhöhe (Brunberg) korterit vahetamata Jõhvi Mihkli kiriku vastas asunud Redlichi majas, praeguse aadressiga Rakvere tn 7. Nõukogude ajal pärast Jõhvimaa moodustamist 1949. aastal asus selles korteris ELKNÜ maakondlik komitee, hiljem juuksuriäri. Kahjuks ei leidnud püüded seda puumaja memoriaaltahvliga märgistada ning selles kirjaniku kortermuuseum luua tulemusi. Maja lammutati seoses Jõhvi vidukti rajmisega1960. aastail.

Kaasaegsete meenutuste järgi oli Bornhöhe tagasihoidlik, endasse süvenenud inimene, tasakaalukas, väga haritud, palju reisinud ja lugenud. Jõhvi avalikust elust – olid ju Jõhvis sel ajal mõned seltsidki – ei võtnud ta eriti osa, vist osalt küll ka oma ameti pärast. Vaba aega kasutas Bornhöhe vahel siiski kaasatöötamiseks karskusseltsi  ”Kiir” tegevuses. Kord pidanud ta Jõhvi koolimajas kõne, milles kutsus noorsugu üles enesearendamisele ning kultuuritööle. Ülemtalurahvakohtu istungeid peeti Jõhvi vallamajas Puru külas, Bornhöhe kantselei asus aga Jõhvis.

Jõhvis oli Bornhöhel kitsas sõprusring. Sellesse kuulusid kolm perekonda: Brunbergid ehk Bornhöhed, Välid ja talurahvaasjade komissari Bežanitski perekond. Viimane elas Brunbergidega samas majas. Brunbergide juures seltskonnaõhtutel paluti peremeest sageli mängida klaverit, mida see meelsasti tegi. Mõnikord luges kirjanik ette katkendeid oma värskelt kirjutatud teostest. Neist teostest ei ole kahjuks ühtegi avaldatud. Ka ei ole teada, kas kirjanik neid kunagi üldse kirjastustele esitas.

Bornhöhe armastas ka sporti, sealhulgas matkamist. Suusatamine polnud siis veel levinud, küll aga uisutamine. Kui saabusid esimesed pakased ja Kotinuka ning Pühajõgi kattusid jääga,  läksid perekonnad jõele uisutama. Harrastati paarisuisutamist ja sageli liiguti mere poole kuni Toilani välja.

1912.aastal kolis Bornhöhe elama Narva ja hakkas sealt Jõhvis tööl käima. Jõhvi-aastate ainuke säilinud kirjanduslikult oluline dokument on kaks autobiograafilist kirja kirjandusloolane Mihkel Kampmaale (1867-1943), mis tervenisti avaldati 1962. aastal. Ülejäänud käsikirjad läksid kaduma pärast kirjaniku surma.

1919.aastal  määrati Eduard Bornhöhe rahukohtunikuks Tallinna. Bornhöhe suri ametisõidul saadud külmetuse tagajärjel 17.novembril 1923 ja maeti Kopli kalmistule. Kui kalmistu pärast II maailmasõda hävitati nõukogude võimuorganite poolt ja hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes Metsakalmistule 1951.a. ümber maeti.

Allikas: Wikipedia, kodu-uurija August Martini mälestused

 

 

Tagasi


Arhiiv