Kirjanik ja talurahvakohtunik Eduard Bornhöhe tegevusest Jõhvis
Category : Artiklid Jõhvi ajaloost
Me kõik teame Peeter Tooma esituses laulu „Põgene, vaba laps!“ filmist „Viimne reliikvia“. Samas on vähe tuntud fakt, et filmi tegevustik põhineb 128 aastat tagasi ilmunud romaani ainetel, mille autor Eduard Bornhöhe töötas kümme aastat (1907-1917) Jõhvis ülemtalurahvakohtu eesistujana.
Eduard Bornhöhed (kodanikunimega Brunberg, s. 17.02.1862-17.11.1923) peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks. Alates 1922 oli ta ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Jõhvis töötas Bornhöhe kümme aastat (1907-1917) ülemtalurahvakohtu eesistujana.
Eduard Bornhöhe sündis Lääne-Virumaal Rakvere lähedal väikeses Kullaaru mõisas. Tema isa Jaan oli Kullaaru mõisas aidamees. Mõni aasta pärast poja sündi siirdus perekond Inju mõisa, kus isa oli esmalt samuti aidamees, kuid vastuolude tõttu mõisnikuga lahkus aasta pärast lõplikult mõisateenistusest, hakates kohaliku külakooli õpetajaks ja vallakirjutajaks. Kirjaniku ema, Eduard Wilde tädi, oli luulearmastaja inimene, kelle omadused avaldusid pojas juba varakult.
1870.a. asusid Brunbergid elama Tallinna, kus isa leidis koha hiljuti rajatud raudtee-töökojas, 8-aastane Eduard aga pandi õppima Kentmanni saksa algkooli. Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrval tegeles ta agaralt spordiga – matkas, uisutas, harrastas paadisõitu ja oli innukas maletaja.
Kreiskooli ajast pärinevad ka Bornhöhe esimesed ilukirjanduslikud katsetused. Lõpetanud 1877.a. viietestkümne-aastasena kreiskooli auhinnaga, leidis Bornhöhe esialgu lühemaks ajaks teenistust maamõõtjana joonestussaalis, katsetas seejärel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. 1879.aastal, olles kihelkonnakooliõpetaja abiliseks Põltsamaal, kirjutas ta 17-aastase noormehena oma tähtsaima teose – jutustuse “Tasuja”. Teose lõpetas ta Tallinnas, kus see ilmus trükist 1880. a.
Järgnes 15 aastat kestnud vaheldusrikas ja kirev periood Bornhöhe elus, mil ta sageli vahetas ameteid, olles koduõpetaja, ajakirjanik ja karikaturist, ja elukohti elades Peterburis, Kaunases, Põltsamaal, Stavropolis, Tibilisis, Matsalus, reisis Väike-Aasias ja õppis lühikest aega Tartu Ülikoolis filoloogiat.
Juba 1877. aastal, kui Bornhöhe oli 15. aastane, avaldati tema kirjutisi. Tema esimest jutustust „Tasuja“ (1880) peetakse tema parimaks teoseks. Tegevus toimub Jüriöö ülestõusu ajal, kus tegevuse peategelane on talupoeg Jaanus, üks ülestõusu juhtidest ja kes hukkub lahingus, tuntakse Tasuja nime all. Hiljem ilmusid tema sulest ka senini tuntud jutustus Jüriöö ülestõusust „Villu võitlused“ (1890) ja ajalooline romaan „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”(1893), mis räägib talurahvaülestõusust Liivi sõja ajal, kus tegevus põimub peategelaste vürst Gabrieli ja saksa aadlipreili Agnes von Mönnikhusen armastusloo ümber. Selle teose ainetel on tehtud film „Viimne reliikvia“ “.
1893.a. leidis Ed. Bornhöhe püsiva töökoha ringkonnakohtus, algul tõlgina ja hiljem arhivaarina. Samal aastal keelas tsensuur tema ajalooliste jutustuste kirjastamise. Seepeale, 41-aastaselt, tõmbus Bornhöhe kirjanduslikust tegevusest tagasi, ehkki katsetas hiljem veel satiirilise jutustuse žanris („Tallinna narrid ja narrikesed“,1892), reisikirjadena (“Usurändajate radadel”, 1899) ja realistliku lühiromaani näol („Kollid“ ajalehes Uus Aeg 1902, raamatuna 1903).
1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani. Alates 1912. a. sai elukohaks Narva, kust ta käis Jõhvis kohtuistungeid pidamas. Jõhvis elas perekond Bornhöhe (Brunberg) korterit vahetamata Jõhvi Mihkli kiriku vastas asunud Redlichi majas, praeguse aadressiga Rakvere tn 7. Nõukogude ajal pärast Jõhvimaa moodustamist 1949. aastal asus selles korteris ELKNÜ maakondlik komitee, hiljem juuksuriäri. Kahjuks ei leidnud püüded seda puumaja memoriaaltahvliga märgistada ning selles kirjaniku kortermuuseum luua tulemusi. Maja lammutati seoses Jõhvi viadukti rajamisega1960. aastail.
Kaasaegsete meenutuste järgi oli Bornhöhe tagasihoidlik, endasse süvenenud inimene, tasakaalukas, väga haritud, palju reisinud ja lugenud. Jõhvi avalikust elust – olid ju Jõhvis sel ajal mõned seltsidki – ei võtnud ta eriti osa, vist osalt küll ka oma ameti pärast. Vaba aega kasutas Bornhöhe vahel siiski kaasatöötamiseks Jõhvi karskusseltsi ”Kiir” tegevuses. Ülemtalurahvakohtu istungeid peeti Jõhvi vallamajas Puru külas, Bornhöhe kantselei asus aga Jõhvis.
Jõhvis oli Bornhöhel kitsas sõprusring, kuhue kuulusid kolm perekonda: Brunbergid ehk Bornhöhed, Välid ja talurahvaasjade komissari Bežanitski perekond. Brunbergide juures seltskonnaõhtutel paluti peremeest sageli mängida klaverit, mida see meelsasti tegi. Mõnikord luges kirjanik ette katkendeid oma värskelt kirjutatud teostest. Neist teostest ei ole kahjuks ühtegi avaldatud. Ka ei ole teada, kas kirjanik neid kunagi üldse kirjastustele esitas.
Bornhöhe armastas ka sporti, sealhulgas matkamist. Suusatamine polnud siis veel levinud, küll aga uisutamine. Kui saabusid esimesed pakased ja Kotinuka ning Pühajõgi kattusid jääga, läksid perekonnad jõele uisutama. Harrastati paarisuisutamist ja sageli liiguti mere poole kuni Toilani välja.
1912. aastal kolis Bornhöhe elama Narva ja hakkas sealt Jõhvis tööl käima. Jõhvi-aastate ainuke säilinud kirjanduslikult oluline dokument on kaks autobiograafilist kirja kirjandusloolane Mihkel Kampmaale (1867-1943), mis tervenisti avaldati 1962. aastal. Ülejäänud käsikirjad läksid kaduma pärast kirjaniku surma. 1919. aastal määrati Eduard Bornhöhe rahukohtunikuks Tallinna. Bornhöhe suri ametisõidul saadud külmetuse tagajärjel 17. novembril 1923 ja maeti Kopli kalmistule. Kui kalmistu pärast II maailmasõda hävitati nõukogude võimuorganite poolt ja hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes Metsakalmistule 1951. a. ümber maeti.
Anne-Ly Reimaa
Jõhvi Muuseumi Selts
Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. veebruarikuu numbris
