Category Archives: Artiklid Jõhvi ajaloost

Aleksander Tõnisson – jõhvilaste oma kindral

17. aprillil 1875 sündis Jõgevamaal Peedo talus tulevane Viru rinde ülem Vabadussõjas Aleksander Tõnisson. Sõjalise ettevalmistuse sai ta Vilno (Vilniuse) sõjakoolis, kus õppis enamik Vabadussõja kõrgematest juhtidest. Vene-Jaapani sõjas osales Tõnisson roodukomandörina, millele järgnes kaks ja pool aastat Esimese maailmasõja rinnetel, kus ta jõudis välja polkovniku auastmeni. Viimasega kaasnes ka päritav aadlitiitel.

Veebruarirevolutsiooni tulemusena kutsuti Aleksander Tõnisson 1917. aastal sünnimaale rahvusväeosasid looma. Rakveres kohtus seni vallalise põlve pidanud 42-aastane polkovnik tema väeosa auks korraldatud tänukontserdil kohaliku kooliõpetajaga Selma Leontine Hinnoga, kellega ta poolteist aastat hiljem Vabadussõja ajal Narva-Jõesuu kirikus abiellus. Perre sündis kaks last. Eelnevast selgub, et Edise mõisahoone pärija Leo Tõnisson, kellega Jõhvi linnavalitsus 199 0.aastatel heades sidemetes oli, omas samuti aadlitiitlit. Tema iseloomulikku väljapeetud ja kõrgkultuurist pärit hoiakut meenutades polegi põhjust selles kahelda.

Täna Jõhvis asuva Viru pataljoni eelkäija 4. jalaväerügement oli Aleksander Tõnissoni poolt loodud Eesti Rahvaväe 1. diviisi esimene väeosa, mis jõudis rindele ning alustas Narvas lahinguid pealetungiva Punaarmeega. Sisuliselt toimuski selle väeosa loomine Narvas. 1928. aastast asuti püsivalt Jõhvi, kus siinse mõisa majandushooned ehitati ümber kasarmuteks (praegu on sellel kohal ostukeskus) ning mõisa härrastemaja kujundati ohvitseride kasiinoks. Just kindral Tõnissoni juhitud 1. diviisil õnnestus Kehra lahingus tuua pööre Vabadussõja käiku, millele järgnes kiire edasiliikumine kuni Narva jõeni. Vabadussõja kõige verisemad lahingud toimusid 1919. aasta lõpul samuti Narva jõel, mis enamiku sama aasta vältel oli piiriks Eesti Vabariigi ja Judenitši juhitud valgekaartiliku Loode-Venemaa vahel. 

Päris Vabadussõja lõpul sai Tõnisson Viru rinde ülemana ülesande korraldada plekilisse tüüfusesse ehk soetõppe haigestunud valgekaartliku Loodekorpuse sõjaväelaste ja nende pereliikmete (kokku umbes 100 000 põgenikku) karantiin ja ravi Narva ning Peipsi vahelisel alal.  Judenitš ise lahkus Prantsusmaale. Kardeti isegi kogu Euroopat haaravat epideemiat. Tõnisson sai taudiga võitlemiseks sisuliselt diktaatori volitused ning ainult erakorraliste meetmete abil õnnestus lõpuks panna epideemiale piir. Üheks ajutiseks haigemajaks oli ka Jõhvi mõisahoone. Tänaseni meenutavad seda rasket aega mälestusmärgid ning ühishauad Jõhvi, Kuremäe ja Iisaku surnuaedadel ning mitmel pool mujalgi. Haigestus ka 5400 meditsiinitöötajat. Järgnes koolide loomine emigrantidele, mille otseseks järglaseks on näiteks Kiviõli vene põhikool. Tüüfuseepideemia võitmist on peetud isegi kindral Tõnissoni suurimaks võiduks kogu Euroopa huve silma pidades. Tõnisson korraldas muuhulgas ka Loodearmee relvastuse ülevõtmist ning ešelonid Judenitši vägede raskerelvastusega (kahurid jm) seisid mõnda aega Toila jaama haruteedel.

Pärast Vabadussõda oli Aleksander Tõnisson vaheldumisi 1. ja 3. diviisi ülem ning Sõjanõukogu liige, 1920. aastal ka sõjaminister ning 1932-1933 kaitseminister. 1934. aastal sai temast Tartu linnapea ja 1939 Tallinna ülemlinnapea. Tema peakorterid olid vaheldumisi Narvas, Pärnus, siis jälle Narvas ning lõpuks Rakveres. Jõhviga sidus kindral Tõnissoni Edise mõis, mis annetati talle teenete eest Vabadussõjas. Ta oli Jõhvi tähtsamate seltside auliige ning korraldas oma Edise mõisas uhkeid vastuvõtte. Eriti tihedad sidemed olid kindralil loomulikult Jõhvi väeosa ja kaitseliiduga. Üheks tipphetkeks oli riigivanem Pätsi 1931.a ringsõit Kirde-Eestisse koos välissaadikute ja ajakirjanikega, mille kogu vastuvõtukava korraldas kindral Tõnisson. Seejuures toimus üks peatusi tema Edise mõisas, millele järgnes paraad Jõhvis.

Jõhvi põliselanike mälestustes räägitakse kindral Tõnissonist heldimusega kui “meie kindralist”. Ta rajas Edise mõisasüdamesse puukooli, kus aretati ja kasvatati dekoratiivpuid. Tõnisson annetas koduümbruse kujundamiseks istikuid ka ümbruskonna talunikele, eelkõige uutele asundustaludele. Poeg Leo meenutas, et isa pookis ja lõikus puid meeleldi ning tegi Edise taluaedniku eest palju tööd ise ära. Puude muldapanekul nõudis isa aga sõjaväelikku distsipliini ja täpsust. Kindral oli väga pedantne, hindas puhtust ja nõudis ka avalikus ruumis korra hoidmist.

• 

• 

Tänu Tõnissoni laiadele sidemetele oli Edise puukooli tähtsus 1930. aastate Eestis küllaltki silmapaistev. Näiteks viidi istikuid Rakvere Õpetajate Seminari territooriumi haljastamiseks ning Pärnu Ammende villa ümbruse kaunistamiseks. Kohtla-Järve vabadussamba juures oleva pargi istikud pärinevad tõenäoliselt samuti Edise puukoolist. Kõige enam istikuid viidi Tartusse, kus neid võib ka tänapäeva linnapildis rohkesti näha. Rohelusse uppuvad puiesteed Emajõe kaldaile rajati kindral Tõnissoni linnapeaks olemise ajal. Puid istutati Tartus ka Tamme puiesteele, Kreutzwaldi, Puiestee, Lubja ja Näituse tänavatele ning Tähtvere parki. Samuti rajati Maarjamõisa park. Poeg Leo Tõnissoni meenutuste kohaselt unistas tema isa tammikute rajamisest kogu Eestisse ning oli valmis pärast erru minekut rändama mööda Eestimaad, kaasas tammetõrudega täidetud seljakott, et tõrusid Eestimaa mulda pista.

1929. aastal korraldas Tõnisson Narvas Vabadusristi kavaleride päeva, mis hiljem sai Eestis  traditsiooniks. Selle sündmuse puhul istutati esimene tamm Jaanilinna Keldrimäele, kus linna piiril asus Narva peakaitsepositsioon. Nii sai alguse üle-eestilise kuulsuse pälvinud Narva vabadustammik Jaanilinnas, mille puud pärinesid jällegi Ediselt. Istutati üle 400 ilupuu, neist enamik tammed. Vabadustammiku sissepääsule püstitati ligi 5 meetri kõrgune klombitud paekivist Võiduvärav. Suurele rändrahnule keset Vabadustammikut kinnitati plaat tekstiga: “Siit algasime võitlust rahvusliku vabaduse ja riikliku iseseisvuse eest 28. novembril 1918.a.” Vabadustammiku avas 28. mail 1932 Aleksander Tõnisson. Täna on sellel kohal Suure Isamaasõja mälestusmärk.

1. detsembril 1939 määras president Päts kindral Tõnissoni Tallinna ülemlinnapeaks. Tallinna reidil olid juba ankrus Nõukogude sõjalaevad ning suured maa-alad loovutatud Nõukogude sõjaväebaasidele, kelle poolt toetatud 1940. a juunipöörde järel palus Tõnisson end ametist vabastada. Vabastamise käskkirjale kirjutas juba alla Johannes Vares-Barbarus, sest Päts oli ametist kõrvaldatud ja arreteeriti peagi. Ka Tõnisson arreteeriti Edisel 3. detsembril 1940 ning 28. juunil 1941 mõistis NKVD sõjatribunal ta mahalaskmisele. Kohtuotsus viidi täide 30. juunil Patarei vanglas Tallinnas, kui sõda Saksamaaga oli juba alanud. Tõnissoni abikaasa ja noorem poeg Leo küüditati Kirovi oblastisse Vanemale pojale Aleksandrile määrati karistuseks 25+5 aastat.

2002. aastal püstitati kaitseliidu Jõgevamaa maleva algatusel kindral Tõnissoni sünnikohta mälestuskivi. Lisaks on tal mälestuskivi ka Tallinnas Metsakalmistul, mis avati 1998. aasta kaitseväe osalusel. Jõhvi keskväljakul avati 2005. aastast Aleksander Tõnissoni monument. Kuju vasakul käel on Tallinna ja paremal Tartu maantee, mis sümboliseerib, et ta oli mõlema linna linnapea. Kindrali pilk on aga suunatud Narva poole, kus toimusid tema peamised võitlused. Samast 2005. aastast alates korraldab Kaitseliidu Alutaguse malev Aleksander Tõnissoni sünniaastapäevale pühendatud militaarrännak-jooksu „Kindrali jooks”. Tartus paigaldati 2009. aastal Tõnissoni sealsele eluasemele Magasini tänav 12a mälestustahvel. Jõhvi Muuseumi Selts korraldab alates 2018. aastast Aleksander Tõnissoni konverentse, mis on pühendatud sõjaajaloole ja kaitsetahtele.

Vallo Reimaa, ajaloolane

Jõhvi Muuseumi Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. aprillikuu numbris

Alutaguse suurim rahvavalgustaja Friedrich Ferdinand Meyer

Enam kui 150 tagasi alanud hoogsale Jõhvi kultuuri- ja seltsielule ning Alutaguse koorilaululiikumisele aitas kaasa Jõhvi Mihkli kiriku pastor ja Alutagusemaa praost Friedrich Ferdinand Meyeri tegevus kooliõpetaja ja rahvavalgustajana.

19. jaanuaril 1799 (vana kalendri järgi) sündinud tulevane rahvavalgustaja Friedrich Ferdinand Meyer kasvas üles Saksimaalt Hartzi mäestikust Eestisse saabunud käsitöölise perekonnas. Tema isa oli elukutselt sepp, kes tegutses Viljandis vankrimeistri-tõldsepana. Alghariduse omandas Meyer Viljandi saksakeelses elementaarkoolis ning 1816. aastal lõpetas Tartus kubermangugümnaasiumi. Seejärel jätkas Meyer õpinguid Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas, mille lõpetamise järel sai temast Lõuna-Eestis asuva Karula koguduse pastor. Karula oli sel ajal üks väheseid maakirikuid, kus oli olemas orel koguduselaulu toetamiseks. Võib-olla just sellest tulenevalt olid Fr. F. Meyeri  kõige esimesed trükis ilmunud kirjatööd saksakeelsete kirikulaudude tõlked eesti keelde.

Karulas abiellus Fr. F. Meyer Elise Auguste Moritziga. Mitmed Moritzite suguvõsaga seotud pastorid olid omaaegsed tuntud estofiilid, eestikeelsete raamatute väljaandjad ning rahvahariduse edendajad.

• 

1833. aastal nägi trükivalgust Meyeri esimene raamat, milleks oli kuueteistkümnest laulust koosnev lõunaeestikeelne Taaveti lauluraamatu psalmide tõlgete kogumik. 1836. aastal ilmus tema sulest lõunaeestimurdeline Taaveti laulude täielik väljaanne, mis hiljem liideti olulise täiendusena lõunaeestikeelse Vana Testamendi 1857. aasta trükile. Karula-perioodil (1837.a) ilmus ka  Meyeri leeriõpetuse õpik. Lisaks oli ta kolmel aastal (1837-1840) hulgas populaarse “Tartu- ja Võrumaa rahvakalendri” toimetaja, 1838. aastal loodud Õpetatud Eesti Seltsi üks asutajaliikmetest ja üks Lõuna-Eesti varase karskusliikumise juhtfiguure.  Tänu kuulumisele Õpetatud Eesti Seltsi liikmeskonda tutvus Fr. F. Meyeril 1844. aastal Soome „lauluisa“ Elias Lönnrotiga, kelle sooviks oli uurida eesti keelt ja eesti keelemurdeid.  Ilmselt oli just Lönnroti teene, et Soome Kirjanduse Selts valis Meyeri 1845. aasta veebruaris oma kirjavahetajaliikmeteks koos Faehlmanni, Rosenplänteri ja Ahrensiga.

16. aprillil 1847 suri Jõhvi koguduse kauaaegne hingekarjane ja senine Alutaguse praost Carl Friedrich Johann Koch. Kolm kuud hiljem, 31. juulil 1847 valiti Meyer Jõhvi koguduse mõisnikest eestseisjate poolt Jõhvi Mihkli koguduse õpetajaks. Tõenäoliseks vahendajaks võis olla Jõhvi mõisnik krahv Aleksander von Igelströmi, kes oli samuti Õpetatud Eesti Seltsi liige.

Ajaloohuvilisena alustas Meyer Jõhvi saabudes koheselt koguduse kroonikaraamatu koostamist. Jõhvi pakutava töökoha üle peetavatel läbirääkimistel oli ilmseks üheks peateemaks ka Jõhvi kirikule oreli muretsemine,  mis õnnistati sisse 11. juulil 1848. See andis võimaluse kasutada teenistustel neljahäälset koorilaulu.

Meyeri eestvõttel loodi Jõhvis 1848.aastal ka abipiibliselts. Piibliseltsid, millel oli oluline osa eestlaste kujunemisel „raamaturahvaks“, olid esimesed seltsid Eestimaal, kuhu võisid kuuluda ka talupojaseisusest isikud. 28. augustil 1849 korraldas Piibliseltsi Jõhvi abiselts esimese piiblipüha, mille käigus jagati kogudusele kingitusena kokku 89 Uut Testamenti. Tähtsal kohal sellel tseremoonial oli uue oreli saatel koraalide laulmine. Piiblipüha tähistamine muutus Jõhvis pikaajaliseks traditsiooniks ning piirkondlikeks suursündmusteks. Seltsi 1850. aasta tegevusaruandes kirjutab Fr. F. Meyer selle kohta, et „kirik ei suutnud nii suurt hulka kohalevoolanud rahvast ära mahutada ning mitmed sajad pidid kiriku ümbruses aset võtma. Kirikuhoone uksed ja aknad hoiti lahti… mille läbi nad jumalasõna kuulda võisid.“

Meyer oli  ka innukas Fr. R. Kreutzwaldi “Kalevipoja” kaitsja kritiseerijate eest. Täna on isegi raske ette kujutada, et eestlaste rahvaeepos ei leidnud esialgu sugugi üksmeelselt pooldavat toetamist. Esitati teravaid süüdistusi, et tegemist pole ehtsa rahvaloominguga. Kui 1857. aastal ilmusid eepose kolm esimest laulu koos Meyeri sõbra Reinthali saksakeelse tõlkega, avaldati ka viis pikemat arvustust, esimene neist just Meyerilt, kes tunnustab oma kirjutises Kreutzwaldi töö väärtust ning kõrvutab eepost E. Lönnroti “Kalevalaga”.

Estofiilina ja Õpetatud Eesti Seltsi rahvahariduspoliitika innuka eestvedajana pühendas Meyer Jõhvis rohkelt aega talurahvakoolide õpikute kirjutamisele. Tema 1852. aastal ilmunud Arwamisse ehk rehkendamise raamat, millest avaldati koguni viis kordustrükki, on üks esimesi eestikeelseid matemaatikaõpikuid, mis sai kiiresti populaarseks.  Hiljem avaldas Meyer sellele kaks lisa – 1860. ja 1869. aastal, mis õpetasid peast arvutamist.

Tollaste maakoolide suurimaks puuduseks oli õpetajate nõrgad teadmised. Enamik neist olid iseõppijad ega osanud midagi muud peale hädapärase lugemise. Meyer võttis ette julge sammu ja asutas 1852.a erakooli tulevaste külakoolmeistrite ettevalmistamiseks. Kuna eraldi koolihoone ehituseks majanduslikud võimalused puudusid, siis üüris Meyer oma kooli jaoks esialgu ühe toa  köster Zeizi majas, mis asus hilisema Jõhvi tärklisevabriku (edaspidi ka limonaadi- ja venitehas) läheduses. Suurem muutus kooli arengus toimus 1860. aastal, mil Meyer kutsus uueks õpetajaks musikaalse Joseph Siegfried Saare, kes jätkas koolis mitte ainult noodiõpetuse ja mitmehäälse laulu õpetamisega, vaid ka viiulite valmistamise ning nendel mängimise õpetamisega. See oskus viidi kaasa külakoolidesse, kuhu paljud Meyeri erakooli lõpetajad üksteise järel tööle suundusid.

Huvitavaks faktiks on, et Meyeri kooli õppekava sarnanes paljuski õpetajate seminari õppekavale, kus lisaks tavapärastele ainetele õpetati ka õppemetoodikaid ja saksa keelt. Õpilaste arvu kiire kasvu tõttu jäid olemasolevad ruumid köstrimajas kitsaks, mistõttu tegi kihelkonna kirikukonvent 1861. aastal otsuse ehitada uus kellalööjamaja koos kirikukooliks sobiva laiendusega. 1862. aasta esimesel advendiltoimus kooli uute ruumide sisseõnnistamine, mida kajastas ka „Perno Postimees“. Sisseõnnistamise tseremoonial  tervitas  õpilaskoor külalisineljahäälse lauluga. Kohalikule saksa kogukonnale, kellest mitmed olid head muusika asjatundjad ja harrastajad, avaldas see muljet ja peagi otsustas  kirikukonvent võtta Meyeri erakooli kihelkonna ülalpidamisele.

On tähelepanuväärne, et kõik Jõhvi kirikukooli lõpetajad olid suutelised juhtima laulukoore. Meyeri erakoolil oli  63 lõpetajat, kellest vähemalt 14 töötasid hiljem koolmeistritena Jõhvi või selle naaberkihelkondades. Jõhvi kirikus toimus igal pühapäeval ühe koolikoori esituses väike vaimulik koorikontsert neljahäälse lastekoori esituses. Suuremate pühade puhul toimusid mitme koolikoori ühisesinemised. Võib ilma kahtlusteta väita, et Meyeri kirikukool pani aluse kohaliku maaelanikkonna muusikaelule.

1863. aastal Meyer valiti Alutaguse praostiks. Uuel ametikohal olles korraldas Meyer esimese koolmeistrite konverentsi 1864. aastal, kust võtsid osa kõik Alutaguse praostkonna koolmeistrid ja kirikuõpetajad. Veel tuleb rõhutada, et  Meyeril oli praostina suur osa selles, et 1868. aastal alustasid tegevust kihelkonnakoolid Vaivaras ja Iisakus ning 1871. aastal Viru-Nigulas.

1863. aastal täitus Fr. F. Meyeril 15 aastat Jõhvi kogudusse tööle asumisest. Sel puhul ning saavutuste eest rahvaharidustöös, valis Õpetatud Eesti Selts Meyeri oma auliikmeks. Lisaks anti juubeli puhul Tartu Ülikooli kirjastuses välja iluköites trükisena Meyeri kunagiste laulutõlgete valimik.

1860. aastate keskpaiku pani Fr. F. Meyer aluse iga-aastastele Jõhvi kihelkonna koolipidustustele, kus olulisel kohal oli õpilaskooride neljahäälne koorilaul. Fr. F. Meyeri praostiks oleku ajal alustas tegevust veelJõhvi kihelkonna koolivalitsus, mille protokolliraamat on õnnekombel Eesti Rahvusarhiivis säilinud. Esimene sissekanne protokolliraamatus pärineb 20. novembrist 1869.

Praost Meyeri kultuurialase tegevuse krooniks Jõhvis kujunes Eesti esimese praostkondliku laulupeo korraldamine 1865. aastal. Alutaguse praostkonda kuulusid sel ajal Vaivara, Lüganuse, Viru-Nigula ja Jõhvi kihelkond koos Iisaku abikirikuga, mistõttu seda võib julgesti nimetada Eesti esimeseks maakondlikuks laulupeoks ja esimeseks eestlaste laulupeoks Põhja-Eestis.

• 

• 

Laulupüha peakontsert toimus reedel, 2. juulil.  Kõik laulupühal esinejad said ka pastoraadist Tallinnast spetsiaalselt tellitud punase, sinise, kollase või rohelise rinnamärgi. Kaks sellist märki on õnnekombel tänapäevani säilinud. Märgil on kujutatud Eestimaa kubermangu vapp ning tammepärja see olev tekst Essimenne laulo-pühha. 1865. Laulupüha eelproove juhatas kihelkonnakoolmeister Siegfied Joseph Saar, kes oli ühtlasi laulupeo üldjuhatajaks.

Jõhvi laulupüha kohta ilmus 31. juulil 1865 põhjalik artikkel ülivõrdeliselt positiivse hinnanguga baltisaksa ajalehes „Revalsche Zeitung“. Ajalehes „Perno Postimees ehk Näddalileht“ ilmus sellest artiklist pikem referaat pealkirja all „Laulo-pühha Jöhvis“.Jõhvi  laulupühast otseselt mõjustatuks võib pidada kolme järgneva kihelkondliku laulupeo korraldamist – 1866. aasta laulupäevi Simuna kirikus ja Laiusel ning 1867. aasta Pärnu kihelkonna laulupüha Uulu mõisas. J. Aavik peab oma 1965. aastal Stockholmis ilmunud neljaköitelises „Eesti muusika ajaloos“ võimalikuks, et J. V. Jannsen sai esimese üldlaulupeo korraldamisel otseselt inspiratsiooni just Jõhvi 1865. aasta laulupühalt.

Järgnevalt pühendus Meyeri tähelepanu tema viimasele suure projektile ‒ iseseisva Iisaku kirikukihelkonna loomisele. 29. oktoobril 1867 ordineeriti Iisaku õpetajana ametisse  Rudolph von Hippius,millega iseseisva kihelkonna loomine oli lõpule viidud. Üha halveneva tervisega Fr. F. Meyer 1869. aasta esimesele üldlaulupeole ise kohale minna ei saanud, kuid oma kroonikasse kirjutas ta järgmised read: „Esimesele eesti üldlaulupeole, mis Tartus 5. juunil aset leidis, oli ka Jõhvi laulukoor, mis koosnes koolmeistritest ja köstrist, end teele seadnud. Korjandusega koguduses oli vajalik reisiraha kokku saadud ja parun Toll Kukruselt suure ilusa sõiduvankri teha lasknud kirjaga „Jöwwi lauloselts“. Kolmanda auhinna tõid Jõhvi lauljad sealt, ainukesed, kes eesti maakogudustest auhinna said.“

Viimaseks Alutaguse muusikasündmuseks, millele praost Fr. F. Meyer oma õnnistusele andis, oli esimese üldlaulupeo emotsiooni vahetul toel sündinud Iisaku laulupäev 1869. aasta sügisel, mis toimus sealse pastori Hippiuse organiseerimisel ning köster-koolmeister Hanseni juhatamisel. Alutaguse laulurahva suurest lugupidamisest tema vastu kõneleb 4. veebruaril 1870 „Eesti Postimehes“ ilmunud artikkel: „Kes armastust külvab, see armastust lõikab“, mis väga hästi sobib Meyeri elutöö kreedoks. Samast artiklist saame teada sedagi, et kõige olulisem rõõmu toov kingitus Meyerile oli neljahäälne koorilaul ning et seda kingitust pakuti talle koolmeistrite poolt igal sünnipäeval. Enamus neist olid ju tema enda rajatud kooli kunagised kasvandikud.

Fr. F. Meyer suri 1. juunil 1871 ja sängitati Jõhvi kalmistule. Austusavaldusena osales matusetseremoonial koguni 6 pastorit teistest kihelkondadest. Meyeri hauaplats, mis asus kihelkonnakalmistu vanemas osas kabeli lähedal, säilis puutumatuna kuni Teise maailmasõjani. Hauaplatsi asukoha taasavastas Alutaguse teenekas kodu-uurija August Martin, kes algatas kampaania Alutaguse suurkuju viimse puhkekoha uuesti tähistamiseks. Tema püüdlused kandsid vilja ning Meyeri sajandaks surma-aastapäevaks paigaldati hauakohale graniidist mälestuskivi.

Vallo Reimaa, ajaloolane

Jõhvi Muuseumi Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. märtsikuu numbris

Kirjanik ja talurahvakohtunik Eduard Bornhöhe tegevusest Jõhvis

Me kõik teame Peeter Tooma esituses laulu „Põgene, vaba laps!“ filmist „Viimne reliikvia“. Samas on vähe tuntud fakt, et filmi tegevustik põhineb 128 aastat tagasi ilmunud romaani ainetel, mille autor Eduard Bornhöhe töötas kümme aastat (1907-1917) Jõhvis ülemtalurahvakohtu eesistujana.

Eduard Bornhöhed (kodanikunimega Brunberg, s. 17.02.1862-17.11.1923) peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks. Alates 1922 oli ta ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Jõhvis töötas Bornhöhe kümme aastat (1907-1917) ülemtalurahvakohtu eesistujana.

Eduard Bornhöhe sündis Lääne-Virumaal Rakvere lähedal väikeses Kullaaru mõisas. Tema isa Jaan oli Kullaaru mõisas aidamees. Mõni aasta pärast poja sündi siirdus perekond Inju mõisa, kus isa oli esmalt samuti aidamees, kuid vastuolude tõttu  mõisnikuga lahkus aasta pärast lõplikult mõisateenistusest, hakates kohaliku külakooli õpetajaks ja vallakirjutajaks. Kirjaniku ema, Eduard Wilde tädi, oli luulearmastaja inimene, kelle omadused avaldusid pojas juba varakult.

1870.a. asusid Brunbergid elama Tallinna, kus isa leidis koha hiljuti rajatud raudtee-töökojas, 8-aastane Eduard aga pandi õppima Kentmanni saksa algkooli. Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrval tegeles ta agaralt spordiga – matkas, uisutas, harrastas paadisõitu ja oli innukas maletaja.

Kreiskooli ajast pärinevad ka Bornhöhe esimesed ilukirjanduslikud katsetused. Lõpetanud 1877.a. viietestkümne-aastasena kreiskooli auhinnaga, leidis Bornhöhe esialgu lühemaks ajaks teenistust maamõõtjana joonestussaalis, katsetas seejärel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. 1879.aastal, olles kihelkonnakooliõpetaja abiliseks Põltsamaal, kirjutas ta 17-aastase noormehena oma tähtsaima teose – jutustuse “Tasuja”. Teose lõpetas ta Tallinnas, kus see ilmus trükist 1880. a.

Järgnes 15 aastat kestnud vaheldusrikas ja kirev periood Bornhöhe elus, mil ta sageli vahetas ameteid, olles koduõpetaja, ajakirjanik ja karikaturist, ja elukohti elades Peterburis, Kaunases, Põltsamaal, Stavropolis, Tibilisis, Matsalus, reisis Väike-Aasias ja õppis lühikest aega Tartu Ülikoolis filoloogiat.

Juba 1877. aastal, kui Bornhöhe oli 15. aastane, avaldati tema kirjutisi. Tema esimest jutustust „Tasuja“ (1880) peetakse tema parimaks teoseks. Tegevus toimub  Jüriöö ülestõusu ajal, kus tegevuse peategelane on talupoeg Jaanus, üks ülestõusu juhtidest ja kes hukkub lahingus, tuntakse Tasuja nime all. Hiljem ilmusid tema sulest ka senini tuntud jutustus Jüriöö ülestõusust  „Villu võitlused“ (1890) ja ajalooline romaan „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”(1893), mis räägib talurahvaülestõusust Liivi sõja ajal, kus tegevus põimub peategelaste vürst Gabrieli ja saksa aadlipreili Agnes von Mönnikhusen armastusloo ümber. Selle teose ainetel on tehtud film „Viimne reliikvia“ “.

1893.a. leidis Ed. Bornhöhe püsiva töökoha ringkonnakohtus, algul tõlgina ja hiljem arhivaarina. Samal aastal keelas tsensuur tema ajalooliste jutustuste kirjastamise. Seepeale, 41-aastaselt, tõmbus Bornhöhe kirjanduslikust tegevusest tagasi, ehkki katsetas hiljem  veel  satiirilise jutustuse žanris („Tallinna narrid ja narrikesed“,1892), reisikirjadena  (“Usurändajate radadel”, 1899) ja realistliku lühiromaani näol („Kollid“ ajalehes Uus Aeg 1902, raamatuna 1903).

1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani. Alates 1912. a. sai elukohaks Narva, kust ta käis Jõhvis kohtuistungeid pidamas. Jõhvis elas perekond Bornhöhe (Brunberg) korterit vahetamata Jõhvi Mihkli kiriku vastas asunud Redlichi majas, praeguse aadressiga Rakvere tn 7. Nõukogude ajal pärast Jõhvimaa moodustamist 1949. aastal asus selles korteris ELKNÜ maakondlik komitee, hiljem juuksuriäri. Kahjuks ei leidnud püüded seda puumaja memoriaaltahvliga märgistada ning selles kirjaniku kortermuuseum luua tulemusi.  Maja lammutati seoses Jõhvi viadukti rajamisega1960. aastail.

• 

• 

Kaasaegsete meenutuste järgi oli Bornhöhe tagasihoidlik, endasse süvenenud inimene, tasakaalukas, väga haritud, palju reisinud ja lugenud. Jõhvi avalikust elust – olid ju Jõhvis sel ajal mõned seltsidki – ei võtnud ta eriti osa, vist osalt küll ka oma ameti pärast. Vaba aega kasutas Bornhöhe vahel siiski kaasatöötamiseks Jõhvi karskusseltsi  ”Kiir” tegevuses. Ülemtalurahvakohtu istungeid peeti Jõhvi vallamajas Puru külas, Bornhöhe kantselei asus aga Jõhvis.

Jõhvis oli Bornhöhel kitsas sõprusring, kuhue kuulusid kolm perekonda: Brunbergid ehk Bornhöhed, Välid ja talurahvaasjade komissari Bežanitski perekond. Brunbergide juures seltskonnaõhtutel paluti peremeest sageli mängida klaverit, mida see meelsasti tegi. Mõnikord luges kirjanik ette katkendeid oma värskelt kirjutatud teostest. Neist teostest ei ole kahjuks ühtegi avaldatud. Ka ei ole teada, kas kirjanik neid kunagi üldse kirjastustele esitas.

Bornhöhe armastas ka sporti, sealhulgas matkamist. Suusatamine polnud siis veel levinud, küll aga uisutamine. Kui saabusid esimesed pakased ja Kotinuka ning Pühajõgi kattusid jääga,  läksid perekonnad jõele uisutama. Harrastati paarisuisutamist ja sageli liiguti mere poole kuni Toilani välja.

1912. aastal kolis Bornhöhe elama Narva ja hakkas sealt Jõhvis tööl käima. Jõhvi-aastate ainuke säilinud kirjanduslikult oluline dokument on kaks autobiograafilist kirja kirjandusloolane Mihkel Kampmaale (1867-1943), mis tervenisti avaldati 1962. aastal. Ülejäänud käsikirjad läksid kaduma pärast kirjaniku surma. 1919. aastal  määrati Eduard Bornhöhe rahukohtunikuks Tallinna. Bornhöhe  suri ametisõidul saadud külmetuse tagajärjel 17. novembril 1923 ja maeti Kopli kalmistule. Kui kalmistu pärast II maailmasõda hävitati nõukogude võimuorganite poolt ja hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes Metsakalmistule 1951. a. ümber maeti.

Anne-Ly Reimaa

Jõhvi Muuseumi Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. veebruarikuu numbris