Alutaguse suurim rahvavalgustaja Friedrich Ferdinand Meyer
Category : Artiklid Jõhvi ajaloost
Enam kui 150 tagasi alanud hoogsale Jõhvi kultuuri- ja seltsielule ning Alutaguse koorilaululiikumisele aitas kaasa Jõhvi Mihkli kiriku pastor ja Alutagusemaa praost Friedrich Ferdinand Meyeri tegevus kooliõpetaja ja rahvavalgustajana.
19. jaanuaril 1799 (vana kalendri järgi) sündinud tulevane rahvavalgustaja Friedrich Ferdinand Meyer kasvas üles Saksimaalt Hartzi mäestikust Eestisse saabunud käsitöölise perekonnas. Tema isa oli elukutselt sepp, kes tegutses Viljandis vankrimeistri-tõldsepana. Alghariduse omandas Meyer Viljandi saksakeelses elementaarkoolis ning 1816. aastal lõpetas Tartus kubermangugümnaasiumi. Seejärel jätkas Meyer õpinguid Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas, mille lõpetamise järel sai temast Lõuna-Eestis asuva Karula koguduse pastor. Karula oli sel ajal üks väheseid maakirikuid, kus oli olemas orel koguduselaulu toetamiseks. Võib-olla just sellest tulenevalt olid Fr. F. Meyeri kõige esimesed trükis ilmunud kirjatööd saksakeelsete kirikulaudude tõlked eesti keelde.
Karulas abiellus Fr. F. Meyer Elise Auguste Moritziga. Mitmed Moritzite suguvõsaga seotud pastorid olid omaaegsed tuntud estofiilid, eestikeelsete raamatute väljaandjad ning rahvahariduse edendajad.
1833. aastal nägi trükivalgust Meyeri esimene raamat, milleks oli kuueteistkümnest laulust koosnev lõunaeestikeelne Taaveti lauluraamatu psalmide tõlgete kogumik. 1836. aastal ilmus tema sulest lõunaeestimurdeline Taaveti laulude täielik väljaanne, mis hiljem liideti olulise täiendusena lõunaeestikeelse Vana Testamendi 1857. aasta trükile. Karula-perioodil (1837.a) ilmus ka Meyeri leeriõpetuse õpik. Lisaks oli ta kolmel aastal (1837-1840) hulgas populaarse “Tartu- ja Võrumaa rahvakalendri” toimetaja, 1838. aastal loodud Õpetatud Eesti Seltsi üks asutajaliikmetest ja üks Lõuna-Eesti varase karskusliikumise juhtfiguure. Tänu kuulumisele Õpetatud Eesti Seltsi liikmeskonda tutvus Fr. F. Meyeril 1844. aastal Soome „lauluisa“ Elias Lönnrotiga, kelle sooviks oli uurida eesti keelt ja eesti keelemurdeid. Ilmselt oli just Lönnroti teene, et Soome Kirjanduse Selts valis Meyeri 1845. aasta veebruaris oma kirjavahetajaliikmeteks koos Faehlmanni, Rosenplänteri ja Ahrensiga.
16. aprillil 1847 suri Jõhvi koguduse kauaaegne hingekarjane ja senine Alutaguse praost Carl Friedrich Johann Koch. Kolm kuud hiljem, 31. juulil 1847 valiti Meyer Jõhvi koguduse mõisnikest eestseisjate poolt Jõhvi Mihkli koguduse õpetajaks. Tõenäoliseks vahendajaks võis olla Jõhvi mõisnik krahv Aleksander von Igelströmi, kes oli samuti Õpetatud Eesti Seltsi liige.
Ajaloohuvilisena alustas Meyer Jõhvi saabudes koheselt koguduse kroonikaraamatu koostamist. Jõhvi pakutava töökoha üle peetavatel läbirääkimistel oli ilmseks üheks peateemaks ka Jõhvi kirikule oreli muretsemine, mis õnnistati sisse 11. juulil 1848. See andis võimaluse kasutada teenistustel neljahäälset koorilaulu.
Meyeri eestvõttel loodi Jõhvis 1848.aastal ka abipiibliselts. Piibliseltsid, millel oli oluline osa eestlaste kujunemisel „raamaturahvaks“, olid esimesed seltsid Eestimaal, kuhu võisid kuuluda ka talupojaseisusest isikud. 28. augustil 1849 korraldas Piibliseltsi Jõhvi abiselts esimese piiblipüha, mille käigus jagati kogudusele kingitusena kokku 89 Uut Testamenti. Tähtsal kohal sellel tseremoonial oli uue oreli saatel koraalide laulmine. Piiblipüha tähistamine muutus Jõhvis pikaajaliseks traditsiooniks ning piirkondlikeks suursündmusteks. Seltsi 1850. aasta tegevusaruandes kirjutab Fr. F. Meyer selle kohta, et „kirik ei suutnud nii suurt hulka kohalevoolanud rahvast ära mahutada ning mitmed sajad pidid kiriku ümbruses aset võtma. Kirikuhoone uksed ja aknad hoiti lahti… mille läbi nad jumalasõna kuulda võisid.“
Meyer oli ka innukas Fr. R. Kreutzwaldi “Kalevipoja” kaitsja kritiseerijate eest. Täna on isegi raske ette kujutada, et eestlaste rahvaeepos ei leidnud esialgu sugugi üksmeelselt pooldavat toetamist. Esitati teravaid süüdistusi, et tegemist pole ehtsa rahvaloominguga. Kui 1857. aastal ilmusid eepose kolm esimest laulu koos Meyeri sõbra Reinthali saksakeelse tõlkega, avaldati ka viis pikemat arvustust, esimene neist just Meyerilt, kes tunnustab oma kirjutises Kreutzwaldi töö väärtust ning kõrvutab eepost E. Lönnroti “Kalevalaga”.
Estofiilina ja Õpetatud Eesti Seltsi rahvahariduspoliitika innuka eestvedajana pühendas Meyer Jõhvis rohkelt aega talurahvakoolide õpikute kirjutamisele. Tema 1852. aastal ilmunud Arwamisse ehk rehkendamise raamat, millest avaldati koguni viis kordustrükki, on üks esimesi eestikeelseid matemaatikaõpikuid, mis sai kiiresti populaarseks. Hiljem avaldas Meyer sellele kaks lisa – 1860. ja 1869. aastal, mis õpetasid peast arvutamist.
Tollaste maakoolide suurimaks puuduseks oli õpetajate nõrgad teadmised. Enamik neist olid iseõppijad ega osanud midagi muud peale hädapärase lugemise. Meyer võttis ette julge sammu ja asutas 1852.a erakooli tulevaste külakoolmeistrite ettevalmistamiseks. Kuna eraldi koolihoone ehituseks majanduslikud võimalused puudusid, siis üüris Meyer oma kooli jaoks esialgu ühe toa köster Zeizi majas, mis asus hilisema Jõhvi tärklisevabriku (edaspidi ka limonaadi- ja venitehas) läheduses. Suurem muutus kooli arengus toimus 1860. aastal, mil Meyer kutsus uueks õpetajaks musikaalse Joseph Siegfried Saare, kes jätkas koolis mitte ainult noodiõpetuse ja mitmehäälse laulu õpetamisega, vaid ka viiulite valmistamise ning nendel mängimise õpetamisega. See oskus viidi kaasa külakoolidesse, kuhu paljud Meyeri erakooli lõpetajad üksteise järel tööle suundusid.
Huvitavaks faktiks on, et Meyeri kooli õppekava sarnanes paljuski õpetajate seminari õppekavale, kus lisaks tavapärastele ainetele õpetati ka õppemetoodikaid ja saksa keelt. Õpilaste arvu kiire kasvu tõttu jäid olemasolevad ruumid köstrimajas kitsaks, mistõttu tegi kihelkonna kirikukonvent 1861. aastal otsuse ehitada uus kellalööjamaja koos kirikukooliks sobiva laiendusega. 1862. aasta esimesel advendiltoimus kooli uute ruumide sisseõnnistamine, mida kajastas ka „Perno Postimees“. Sisseõnnistamise tseremoonial tervitas õpilaskoor külalisineljahäälse lauluga. Kohalikule saksa kogukonnale, kellest mitmed olid head muusika asjatundjad ja harrastajad, avaldas see muljet ja peagi otsustas kirikukonvent võtta Meyeri erakooli kihelkonna ülalpidamisele.
On tähelepanuväärne, et kõik Jõhvi kirikukooli lõpetajad olid suutelised juhtima laulukoore. Meyeri erakoolil oli 63 lõpetajat, kellest vähemalt 14 töötasid hiljem koolmeistritena Jõhvi või selle naaberkihelkondades. Jõhvi kirikus toimus igal pühapäeval ühe koolikoori esituses väike vaimulik koorikontsert neljahäälse lastekoori esituses. Suuremate pühade puhul toimusid mitme koolikoori ühisesinemised. Võib ilma kahtlusteta väita, et Meyeri kirikukool pani aluse kohaliku maaelanikkonna muusikaelule.
1863. aastal Meyer valiti Alutaguse praostiks. Uuel ametikohal olles korraldas Meyer esimese koolmeistrite konverentsi 1864. aastal, kust võtsid osa kõik Alutaguse praostkonna koolmeistrid ja kirikuõpetajad. Veel tuleb rõhutada, et Meyeril oli praostina suur osa selles, et 1868. aastal alustasid tegevust kihelkonnakoolid Vaivaras ja Iisakus ning 1871. aastal Viru-Nigulas.
1863. aastal täitus Fr. F. Meyeril 15 aastat Jõhvi kogudusse tööle asumisest. Sel puhul ning saavutuste eest rahvaharidustöös, valis Õpetatud Eesti Selts Meyeri oma auliikmeks. Lisaks anti juubeli puhul Tartu Ülikooli kirjastuses välja iluköites trükisena Meyeri kunagiste laulutõlgete valimik.
1860. aastate keskpaiku pani Fr. F. Meyer aluse iga-aastastele Jõhvi kihelkonna koolipidustustele, kus olulisel kohal oli õpilaskooride neljahäälne koorilaul. Fr. F. Meyeri praostiks oleku ajal alustas tegevust veelJõhvi kihelkonna koolivalitsus, mille protokolliraamat on õnnekombel Eesti Rahvusarhiivis säilinud. Esimene sissekanne protokolliraamatus pärineb 20. novembrist 1869.
Praost Meyeri kultuurialase tegevuse krooniks Jõhvis kujunes Eesti esimese praostkondliku laulupeo korraldamine 1865. aastal. Alutaguse praostkonda kuulusid sel ajal Vaivara, Lüganuse, Viru-Nigula ja Jõhvi kihelkond koos Iisaku abikirikuga, mistõttu seda võib julgesti nimetada Eesti esimeseks maakondlikuks laulupeoks ja esimeseks eestlaste laulupeoks Põhja-Eestis.
Laulupüha peakontsert toimus reedel, 2. juulil. Kõik laulupühal esinejad said ka pastoraadist Tallinnast spetsiaalselt tellitud punase, sinise, kollase või rohelise rinnamärgi. Kaks sellist märki on õnnekombel tänapäevani säilinud. Märgil on kujutatud Eestimaa kubermangu vapp ning tammepärja see olev tekst Essimenne laulo-pühha. 1865. Laulupüha eelproove juhatas kihelkonnakoolmeister Siegfied Joseph Saar, kes oli ühtlasi laulupeo üldjuhatajaks.
Jõhvi laulupüha kohta ilmus 31. juulil 1865 põhjalik artikkel ülivõrdeliselt positiivse hinnanguga baltisaksa ajalehes „Revalsche Zeitung“. Ajalehes „Perno Postimees ehk Näddalileht“ ilmus sellest artiklist pikem referaat pealkirja all „Laulo-pühha Jöhvis“.Jõhvi laulupühast otseselt mõjustatuks võib pidada kolme järgneva kihelkondliku laulupeo korraldamist – 1866. aasta laulupäevi Simuna kirikus ja Laiusel ning 1867. aasta Pärnu kihelkonna laulupüha Uulu mõisas. J. Aavik peab oma 1965. aastal Stockholmis ilmunud neljaköitelises „Eesti muusika ajaloos“ võimalikuks, et J. V. Jannsen sai esimese üldlaulupeo korraldamisel otseselt inspiratsiooni just Jõhvi 1865. aasta laulupühalt.
Järgnevalt pühendus Meyeri tähelepanu tema viimasele suure projektile ‒ iseseisva Iisaku kirikukihelkonna loomisele. 29. oktoobril 1867 ordineeriti Iisaku õpetajana ametisse Rudolph von Hippius,millega iseseisva kihelkonna loomine oli lõpule viidud. Üha halveneva tervisega Fr. F. Meyer 1869. aasta esimesele üldlaulupeole ise kohale minna ei saanud, kuid oma kroonikasse kirjutas ta järgmised read: „Esimesele eesti üldlaulupeole, mis Tartus 5. juunil aset leidis, oli ka Jõhvi laulukoor, mis koosnes koolmeistritest ja köstrist, end teele seadnud. Korjandusega koguduses oli vajalik reisiraha kokku saadud ja parun Toll Kukruselt suure ilusa sõiduvankri teha lasknud kirjaga „Jöwwi lauloselts“. Kolmanda auhinna tõid Jõhvi lauljad sealt, ainukesed, kes eesti maakogudustest auhinna said.“
Viimaseks Alutaguse muusikasündmuseks, millele praost Fr. F. Meyer oma õnnistusele andis, oli esimese üldlaulupeo emotsiooni vahetul toel sündinud Iisaku laulupäev 1869. aasta sügisel, mis toimus sealse pastori Hippiuse organiseerimisel ning köster-koolmeister Hanseni juhatamisel. Alutaguse laulurahva suurest lugupidamisest tema vastu kõneleb 4. veebruaril 1870 „Eesti Postimehes“ ilmunud artikkel: „Kes armastust külvab, see armastust lõikab“, mis väga hästi sobib Meyeri elutöö kreedoks. Samast artiklist saame teada sedagi, et kõige olulisem rõõmu toov kingitus Meyerile oli neljahäälne koorilaul ning et seda kingitust pakuti talle koolmeistrite poolt igal sünnipäeval. Enamus neist olid ju tema enda rajatud kooli kunagised kasvandikud.
Fr. F. Meyer suri 1. juunil 1871 ja sängitati Jõhvi kalmistule. Austusavaldusena osales matusetseremoonial koguni 6 pastorit teistest kihelkondadest. Meyeri hauaplats, mis asus kihelkonnakalmistu vanemas osas kabeli lähedal, säilis puutumatuna kuni Teise maailmasõjani. Hauaplatsi asukoha taasavastas Alutaguse teenekas kodu-uurija August Martin, kes algatas kampaania Alutaguse suurkuju viimse puhkekoha uuesti tähistamiseks. Tema püüdlused kandsid vilja ning Meyeri sajandaks surma-aastapäevaks paigaldati hauakohale graniidist mälestuskivi.
Vallo Reimaa, ajaloolane
Jõhvi Muuseumi Selts
Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. märtsikuu numbris
