Jõhvi keskajal
Tõenäoliselt XIII sajandi teisel poolel sai Jõhvist kirikukihelkonna- keskus, mis suuresti määras ära kogu tema edaspidise arengu ja tähenduse. Kihelkonna kirjalik esmamainimine pärineb 1354. aastast ja kirikut mainitakse 1367. aastal, mil viimane vene ja saksa vägede vahel peetud lahingus hävis. Uus kirik ehitati kivist müüridega kindlus-kirikuna, millele XIV sajandi lõpul ehitati juurde laskeavadega torn. Jõhvi kirikul oli oluline osa Põhja-Eesti kaitsel.
Samaaegselt arenes välja kihelkonnakeskusesse koonduv kirikuteede võrk. 1491. a mainitakse esmakordselt Jõhvi mõisa olemasolu, mille omanikuks oli Narva ordufoogt. Pärast Liivi sõda oli mõis mõnda aega Rootsi kuninga alluvuses ja 1617. aastast eravalduses. Vaheldusid mitmed omanikud, kuid kõige kauem (üle sajandi) oli Jõhvi mõis parunite Wellingite ja krahvide Douglaste valduses. Jõhvi küla keskaegse suuruse kohta pole andmed säilinud.
XVIII sajand
XVIII sajandi keskel Jõhvi küla maad mõisastati ning talupojad asustati ümber Purusse ja Tammikusse. 1782. aastaks oli külast järele jäänud vaid 3 pastoraadile kuulunud talupoega ja vabadikku. Jõhvi koosnes tollal peamiselt ulatuslikust mõisahoonete kompleksist, mille juurde kuulusid ka kõrts (esmamainimine 1543. a) ja vesiveski (hiljem tuntud Altveski nime all). 1782. aasta tähistab olulist murrangut Jõhvi arengus: seni mööda rannikut kulgenud Peterburi ja Tallinna-vaheline postimaantee nihutati lõunasse ja hakkas kulgema läbi Jõhvi. Kuna Jõhvist sai alguse ka Tartusse ja Riiga suunduv postimaantee, kujunes Jõhvi Peterburi ja Lääne-Euroopa vahelise postimaanteede sõlmpunktiks, mille pidid läbima kõik Venemaalt tulijad või sinna suundujad. Samal aastal valmis ka postijaam.
Sajandi lõpul elas Jõhvis sadakond inimest: kirikla elanikud ja talumehed, postijaama teenistujad ning mõisainimesed. Viimaste hulka kuulusid ka arst, rätsep, kingsepp, kõrtsmik, veskimees ja rida teisi ametimehi.
XIX sajand
Sajandi vältel kujunes Jõhvi ka kohalikuks kaubanduskeskuseks. Esimene laat peeti Jõhvis 1825. aastal. Asutati esimesed poed. 1852. aastal avas pastor F. F. Meyer Jõhvi kirikukooli, mis kümme aastat hiljem muudeti kihelkonnakooliks, ja tegutses 1883. aastani.
Jõhvi arengu kiirendamisele tuli kasuks ka Tallinn – Peterburi raudtee valmimine 1870. aastal. Raudteejaam rajati Jõhvi mõisa omaniku Igelströmi soovil praeguse Toila jaama kohale.
1889. a kohtureformiga sai Jõhvi Alutaguse kohtupiirkonna keskuseks ja talurahva-kohtuniku asupaigaks. Tollane Eestimaa kuberner ning venestamise peamine eestvedaja vürst Zahhovskoi kavandas Jõhvi muutmist vene õigeusu ning kultuuri tugipunktiks Eestis. Tema poolt asutatud Baltimaade Vennaste Seltsi keskus paiknes samuti Jõhvis. 1888. aastal asutati siia seltsi haigemaja (koos ambulantsiga) ja venekeelne kool, mis kaks aastat hiljem muudeti ministeeriumikooliks. 1895. a avati kooli juurde pedagoogiline klass, kus valmistati ette õpetajaid vallakoolidele. Samal aastal valmis vene õigeusu Taevasseminemise kirik ja pritsimaja.
1897. a rahvaloenduse järgi elas Jõhvis 828 inimest. Sajandi lõpul oli alevikus kaks kirikut, 3 veskit, õlle-ja viinavabrik, kõrts, ~30 poodi. Tegutsesid pritsimeeste- ja karskusseltsid.
Vürst Zahhovskoi algatas Virumaa idaosast iseseisva maakonna moodustamise mõtte, mille võimaliku keskusena nägi ta Jõhvit. Pärast Zahhovskoi surma 1894. aastal jäi maakonna asutamise mõte soiku.
Aleviõiguste saamine
15. juulil 1917. a Venemaa Ajutise Valitsuse poolt vastu võetud alevi-seadus (ilmus “seaduste ja määruste kogus 9. augustil 1917, nr 187), pakkus võimaluse alevite arvu tunduvaks suurendamiseks ja tekitas Jõhvis elava arutelu. Suur osa elanikest soovis hoopis linna nimetuse taotlemist. Kokku kutsutud rahvakoosolekul oli 777 hääleõiguslikku kodanikku linna ja ainult 4 alevi poolt. Vastav ettepanek tehti Viru maavalitsusele. Kokku kutsutud Viru maavolikogu pidas linnaõiguste taotlemist liiga keeruliseks ja pikaajaliseks protsessiks ning otsustas nimetada Jõhvi esialgu aleviks. Jõhvi alevi administratiivpiire esialgu kindlaks ei määratud. Elanike arv oli hetkel 1300.
Aastad 1918-1920
1. märtsil 1918 saabusid saksa okupatsiooniväed, kes viibisid Jõhvis sama aasta 29. novembrini. Sel ajal nummerdati majad, rajati kõnniteed ja istutati turuplatsi äärde ilupuud.6. detsembrist 1918 kuni 16. jaanuarini 1919 võimutses Jõhvis Eesti Töörahva Kommuun. Omariikluse algaastatel korraldas alev oma elu sõjaaja tingimustele vastavalt. 29. novembril 1919 elas Jõhvis 1700 elanikku.
12. juulil 1919 Jõhvi alevinõukogu poolt algatatud Alutaguse maakonna loomise idee järgi, pidi maakonnakeskuseks saama Jõhvi, mille kaudu loodeti kaasnevat Jõhvile maakonnalinna staatust. Esialgu saadi nõusolekud 9-lt vallalt, kuid siis esitas oma kandidatuuri Narva.
15. septembri 1920. a “Riigi Teatajas” nr 145/146 ilmunud “Seadus Valga ja Alutaguse maakondade asutamise kohta” nägi keskusena ette just Narvat. Kuna Jõhvi ümbruse vallad polnud sellega nõus, tekkis ummikseis ja 1921. a aprillis tühistati seadus Alutaguse maakonda puudutavas osas.
Alevi administratiivpiiride kinnitamine
Kuni alevi piiride lõpliku kindlaks määramiseni koostati 1920. a Põllutöö-ministeeriumi Planeerimise peakomisjoni poolt alevi piiride esialgne kaart, mille Viru maavalitsus esitas 23. detsembril 1921 siseministeeriumile kinnitamiseks. Kooskõlastamise käigus nõudis põllutööministeerium põllumajanduslike kõlvikute väljajätmist alevi territooriumist, millele tuginedes lükkas siseministeerium esitatud piirikavandi tagasi. Lisandus konflikt Jõhvi alevivalitsuse ja Viru maavalitsuse vahel, sest viimane ei nõustunud Jõhvi mõisasüdant ja kirikumõisamaad aleviga liitmast. Alevile territooriumiks jäeti vaid 4 kilomeetri pikkune perspektiivitu riba raudteest põhja pool.
Alevi piirid kinnitati siseministri poolt alevielanike protestidele vaatamata 30. aprillil 1927 Viru maavalitsuse poolt ettepandud kujul.
Alevivalitsus taotles koheselt alevi maa-ala laiendamist ja lõpuks soostus kohtu- ja siseminister 23. märtsil 1929 Jõhvi administratiivpiiri laiendamisega 103.97 hektari võrra. Aastatel 1920-1930 oli alevi-vanemaks A. Käbin, 1930-1933 R. Lepik ja alates 1933. aastast A. Danilevsky.
1923. a ehitati keskkoolihoone, 1929. a algkool ja tärklisevabrik 1930. a valmis 12ne kauplusega nn Saigi kaubamaja. Raudteejaam toodi üle keskuse lähedusse, endine nimetati ümber Toila jaamaks. Individuaal-elamuehitus laienes Narva maantee ümbrusest Rakvere ja Sompa tänava piirkonda. Seltsielu kiiret edenemist iseloomustab fakt, et 1936. aastal tegutses Jõhvis 32 mitmesugust seltsi ja ühingut.
Vabariigi valitsuse otsusega 29. aprillist 1938 eraldati alevile Jõhvi vallast juurde endist kirikumõisamaad 98,67 ha ja endist Jõhvi mõisa-maad 50,566 ha ning endist Sompa mõisamaad 5,96 hektarit.
Linnaõiguse saamine
Riigihoidja K. Pätsi dekreediga 19. aprillist 1938 anti välja linnaseadus (“Riigi Teataja” 27. aprillist 1938), millega sai linnaõiguse rida endisi aleveid, teiste hulgas ka Jõhvi. Esimesed Jõhvi linnavolikogu valimised viidi läbi 15. ja 16. oktoobril 1939.
Jõhvi ajaloo esimesteks linnavolinikeks olid V. Härma, H. Rooks, A. Danilevsky, A. Abelov, M. Tarum, A. Käbin, A. Kukkula, E. Schmidt, J. Pertens, J. Sepp, V. Treilman ja R. Piirits. Linnapeaks valiti A. Danilevsky ja linnasekretäriks G. Raudheiding. 1. aprillil 1938 oli Jõhvi elanike arv 2525.
Sümboolika
Linnaseaduse järgi pidi igal linnal olema oma vapp ja lipp, mille kinnitab Vabariigi president ja mille kasutamise korra määrab siseminister. Vapi ja lipu kujutis ühes kirjeldusega tuli avaldada “Riigi Teatajas”. Sümboolika väljatöötamisele asuti kohe peale linnaõiguste saamist.
2. detsembril 1938 oli Jõhvi lipu ja vapi küsimus arutusel linnavolikogu koosolekul, kuhu linnavalitsus esitas Eesti Linnade Liidult tellitud lipu- ja vapikavandid. Volikogu võttis kavandid vastu. Lipu värvideks said roheline-valge-roheline. Vapp kujutas kilpi, millel kullast hirve pea rohelisel põhjal ja tagaplaanil kolm hõbedast kuuske punasel põhjal. Lipu ja vapi ametliku kinnitamiseni seaduses ettenähtud korras ei jõutud, kuna 1940. a riigipööre seiskas kogu asjaajamise.
Pärast linnaõiguse saamist oli üheks suuremaks probleemiks raekojahoone ehitamine, mis pidi valmima endise hobupostijaama juurdeehitusena 1940. a lõpuks. Seni asus linnavalitsus postijaama hoones. 1940. a sündmuste tõttu jäi ehitus teostamata. 17. juunil 1940 saabusid linna Punaarmee soomusautod.
II Maailmasõja aastad
13. augustil 1941 jõudsid saksa väed Jõhvi. Linn jäi esialgu terveks, välja arvatud mõni üksik hoone.
3. augustil 1943 puhkes aga endises leerimajas tulekahju, mis tugeva tuule tõttu levis naaberhoonetele. Kokku hävis 92 elumaja ja 129 kõrvalhoonet ehk umbes 1/3 Jõhvit.
Jõhvi põlemine
Punaarmee pommitamine tõi kaasa uusi purustusi, kuid kõige suurema hävitustöö panid toime 1944. a 18. septembri õhtul ja öösel taganevad sakslased. Õhku lasti jaamahoone, keskkool, mõis, õlle- ja viinavabrik, raudteejaama juures süüdati põlema elumajad. 19. septembril saabusid vene väed. Selleks ajaks oli 350-st majast alles vaid 100.
Linna haldusorganid aastatel 1945-1960
Linna täitevkomitee esimehe esimene määrus, millega võeti tööle Jõhvi linna täitevkomitee, anti välja 21. septembril 1944. Täitevkomitee koosnes 7-st koosseisulisest töötajast. Sel ajal tegutses täitevkomitee peamiselt elanikkonna arvelevõtmisega, nende tööga kindlustamisega ja toiduainetega varustamisega, samuti sõjapurustuste likvideerimise, mobilisatsiooni jt küsimustega.
Esimesed nõukogude valimised toimusid 18. jaanuaril 1948. Kuni selle ajani olid kõik täitevkomitee esimehed ametisse määratud, mitte aga valitud. 21-liikmeline Jõhvi linnanõukogu tuli kokku 5. veebruaril 1948 ja valis 5-liikmelise täitevkomitee (esimees A. Ardlo, asetäitja N. Artus). Moodustati 5 alatist komisjoni: kultuur-haridus, kommunaalmajandus, heakord, kaubandus, tervishoid-sotsiaalkindlustus.
Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 25. veebruarist 1949 moodustati Jõhvimaa maakond, mille halduskeskuseks sai Jõhvi linn. Linna täitevkomitee koosseisus eelnevaga seoses mingeid muudatusi ei toimunud. Virumaa TSN TK asemel alluti nüüd Jõhvimaa TSN TK-le.
26. septembril 1950 allutati Jõhvi linn seoses maakondade reorganiseerimisega Jõhvi rajoonile. Sel perioodil oli Jõhvi linna täitevkomitees 8 koosseisulist töötajat: esimees, sekretär, raamatupidaja, masinakirjutaja, koristaja, käskjalg, kalmistuvaht ja õhukaitseinspektor.
Jõhvi areng aastatel 1945-1960
1945. aasta algul elas Jõhvis vaid 800 inimest. 1946. aastal alustati vahetult linna naabruses kaevanduse nr 2 ehitamist, mis valmis 1949. aastal. Kaevanduse rajamine tõi kaasa elanikkonna kiire kasvu, kusjuures suur osa saabus neist Venemaalt. 1948. aastal eraldati kombinaadile “Eesti Põlevkivi” 84,87 ha maad ehitustegevuseks. Selle hulka kuulus ka 36,16 ha seni Jõhvi vallale kuulunud maad, mis liideti Jõhvi linnaga. Eraldatud maa-ala hoonestati kiiresti põhiliselt pooleteise- ja kahekorruseliste tüüpmajadega. Endisele mõisa heinamaale ehitati remondi- ja mehaanikatehas. 1947. a valmis endise Altkõrtsi asukohal Ehitajate klubi. 1949. aastal viidi turg turuväljakult (praegune Keskväljak) Narva maanteele. 1950. a valmis restoran “Fööniks”, 1955. a Jõhvi linna ja rajooni administratiivhoone (sama projekti järgi ehitati ka “Eesti Põlevkivi” haldushoone) ja 1956. a hilisem rajooni kultuurimaja.
Jõhvi liitmine Kohtla-Järvega
Ühtse põlevkivirajooni kava hakati välja töötama kohe pärast sõda. Kavandati antud piirkonna kõik linnalised asulad koondada ühtseks haldustervikuks. Ellu hakati seda viima alles 1959. aastal, mil Kohtla-Järvega liideti Kohtla ja Kukruse alevid.
Ülemnõukogu Presiidiumi määrusega 14. oktoobrist 1960 “Eesti NSV Põlevkivibasseini territooriumil ühtse administratiivkeskuse loomise kohta” ühendati Jõhvi ja Ahtme linnad ning Sompa töölisalev Kohtla-Järve linnaga.
Jõhvi linna täitevkomitee viimane istung toimus 11. oktoobril 1960. Linna likvideerimise küsimust päevakorras ei olnud, samuti ühelgi varasemal mitte. Viimaseks täitevkomitee esimeheks oli G. Seimar. Linna viimane administratiivpiiri kinnitamine toimus Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 19. novembril 1955.
20. oktoobril 1960 andis Ministrite Nõukogu välja määruse nr 418 “Vahenditest seoses ühtse administratiivkeskuse loomisega põlevkivi-basseini territooriumil”. Selle täitmiseks organiseeriti 7-liikmeline komisjon eesotsas N. V. Makarovaga, mis viis läbi Jõhvi rajooni, Jõhvi ning Ahtme linna varade üleandmise. Jõhvi linna likvideerimine viidi lõpule 5. novembriks 1960.
Jõhvi areng peale linnaõiguse kaotamist
1960ndatel aastatel ehitati nn Jõhvi mikrorajoon, mis kujunes tüüpiliseks Mustamäe-stiilis elamurajooniks. 1970ndate aastate alguses ehitati rida viiekorruselisi elamuid Narva maanteel. 1975. aastal lammutati barbaarselt Jõhvi tähtsamaid ajaloo-ja arhitektuurimälestisi – Jõhvi postijaam. Samal kohal valmis aasta hiljem Jõhvi kaubamaja.
1978. aastal avati Jõhvi Kultuurikeskus. Elanikke oli 1969. a 14 000.
Pärast Kohtla-Järve rajooni (praeguse Ida-Viru maakonna) taas-moodustamist 1964. aastal asub Jõhvis selle halduskeskus. Ühtlasi asus Jõhvis ka Kohtla-Järve linna haldusaparaat, mis pärast uue administratiivhoone valmimist 1977. aastal kolis üle Kohtla-Järvele. Samal aastal likvideeriti Jõhvi linnaosa ja moodustati Jõhvi-Ahtme linnaosa.
Linnaõiguste taastamine
Linnaõiguste taastamine tõusis päevakorda 1989. aastal ja seda kiirendas ENSV Ülemnõukogu 24.07.1989. a otsus haldusreformi läbiviimise kohta. Sama aasta sügisel koguti linnaõiguse taastamise nõudmisele üle 1000 allkirja ja toimusid vaidlused taastamisteede üle mitmetes initsiatiivgruppides. Moodustatud töögrupi ning tema ettepanekul, võttis Kohtla-Järve linnanõukogu vastu otsuse, mitte lahutada Jõhvit Kohtla-Järve linnanõukogu koosseisust, vaid piirduda linnaosa saadikute-grupi moodustamisega. Linnavalitsuse opositsiooni ettepanekuks oli Jõhvile esimese astme omavalitsusüksuse staatuse andmine Kohtla-Järve koosseisus. 4. aprillil 1991 moodustati avalikul rahvakogunemisel Jõhvi Linna Omavalitsuse Taastav Kogu, mis asus haldusreformi tingimustele vastava Jõhvi arengukava üldpõhimõtete väljatöötamisele. Moodustatud kogu oli ühtlasi poliitiliseks survegrupiks Kohtla-Järve linnanõukogu nõukogulikku tsentralismi pooldavale enamusele.
23. augustil 1991 tühistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 14. oktoobri määruse Jõhvi linna osas. See tähendas Jõhvi linna taastamist esimese astme haldusüksusena Ida-Viru maakonna koosseisus. 12. septembril 1991 määras Ülemnõukogu Presiidium oma otsusega kindlaks valimiste korra. 26. septembril moodustati Jõhvi linna RSN TK esimehe kohuse-täitja ametikoht. Ida-Viru maavolikogu kinnitas sellele ametikohale Aavo Keerme.
Jõhvi linnanõukogu esimesed valimised toimusid 2. veebruaril 1992, mil Jõhvi Linna Omavalisuse Taastava Kogu kandidaadid said 10 kohta 18-st. Taastatud Jõhvi linnanõukogu esimesel istungil valiti selle esimeheks ja ühtlasi täitevkomitee esimeheks A. Keerme. 17. juunil 1992. aastal kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium oma seadlusega Jõhvi omavalitsusliku staatuse.
Juulis 1992. a taastati Jõhvi linn Eesti Linnade Liidu liikmeks.
Augustis 1992. a kinnitas Vabariigi Valitsus Jõhvi linna (1938. aastal kavandatud) sümboolika. Elanike arv seisuga 01. jaanuar 1992 oli 16,4 tuhat.
Jõhvi linna areng peale linnaõiguse taastamist
Peale linnaõiguse taastamist kujunes esimeseks etapiks Kohtla-Järve linnast eraldumine s.o varade ülevõtmine, Jõhvi linna haldusaparaadi loomine ning linnamajanduse ja linnakeskkonna sisuline arendamine omavalitsuslikule linnale omasele tasemele. Moodustati munitsipaalettevõtteid, loodi linnavalitsusele alluvaid struktuuriüksusi. Alustati varade ja maa tagastamist õigusjärgsetele omanikele, käivitati privatiseerimisprotsess.
17. oktoobril 1993 toimunud valimistel valiti 21-liikmeline Jõhvi Linna-volikogu, volikogu esimeheks valiti Harry Heinrichsen ja 28. oktoobril 1993 kinnitati linnapeaks Aavo Keerme.
Linnas hakkas arenema väikeettevõtlus, loodi üle 300 uue firma. Elavnes märgatavalt kaubandus, paljud poed said kaasaegsema väljanägemise. Jõhvi kujunes maakonna tähtsamaks kaubanduskeskuseks. Seega oli taastatud mitte ainult linn, vaid ka ajalooline kaubanduskeskus.
Jõhvist kujunes ka administratiivkeskus, kus asub enamik riiklikke struktuure. Märgatavalt parandas linna ilmet nende ametite hoonete renoveerimise alustamine.
Jõhvi linna majanduse elavnemisele reageerisid ka pangad, kes lõid siia oma filiaalid ja kaasajastasid hooned.
20. detsembril 1995. a. kinnitati linna 1995-1998 aasta arengukava. Arengukavas arvestati Euroopa kohaliku omavalitsuse harta nõudeid ja võimalusi, samuti arvestati arengu planeerimisel Jõhvi ajaloolist keskset kohta maakonnas. Arengukava koostati eesmärgiga tagada Jõhvi linna tasakaalustatud areng nii tervikuna kui ka iga linlase jaoks eraldi.
1996. aasta 20. oktoobril toimunud valimistel valiti volikogu esimeheks H. Heinrichsen ja 1. novembril kinnitati linnapeaks A. Keerme.
Märgatavalt elavnes Jõhvis ehitustegevus. Kui siiani oli pearõhk vanade hoonete renoveerimisel ja uusehitustest suur osa moodustas individuaal-majade ehitus ja väiksemate poodide ehitus, siis 1996. aastast alustati linnas kaasaegsete hoonete projekteerimist ja ehitamist. See protsess jätkub käesoleva ajani. Parimateks näideteks on 2005.aastal valminud Jõhvi konterdimaja, 2010.aastal valminud lasteaed “Pillerkaar” ja 2015.a. avatud Jõhvi Gümnaasiumi hoone.
Vana Jõhvi pildid
