Aleksander Tõnisson – jõhvilaste oma kindral
Category : Artiklid Jõhvi ajaloost
17. aprillil 1875 sündis Jõgevamaal Peedo talus tulevane Viru rinde ülem Vabadussõjas Aleksander Tõnisson. Sõjalise ettevalmistuse sai ta Vilno (Vilniuse) sõjakoolis, kus õppis enamik Vabadussõja kõrgematest juhtidest. Vene-Jaapani sõjas osales Tõnisson roodukomandörina, millele järgnes kaks ja pool aastat Esimese maailmasõja rinnetel, kus ta jõudis välja polkovniku auastmeni. Viimasega kaasnes ka päritav aadlitiitel.
Veebruarirevolutsiooni tulemusena kutsuti Aleksander Tõnisson 1917. aastal sünnimaale rahvusväeosasid looma. Rakveres kohtus seni vallalise põlve pidanud 42-aastane polkovnik tema väeosa auks korraldatud tänukontserdil kohaliku kooliõpetajaga Selma Leontine Hinnoga, kellega ta poolteist aastat hiljem Vabadussõja ajal Narva-Jõesuu kirikus abiellus. Perre sündis kaks last. Eelnevast selgub, et Edise mõisahoone pärija Leo Tõnisson, kellega Jõhvi linnavalitsus 199 0.aastatel heades sidemetes oli, omas samuti aadlitiitlit. Tema iseloomulikku väljapeetud ja kõrgkultuurist pärit hoiakut meenutades polegi põhjust selles kahelda.
Täna Jõhvis asuva Viru pataljoni eelkäija 4. jalaväerügement oli Aleksander Tõnissoni poolt loodud Eesti Rahvaväe 1. diviisi esimene väeosa, mis jõudis rindele ning alustas Narvas lahinguid pealetungiva Punaarmeega. Sisuliselt toimuski selle väeosa loomine Narvas. 1928. aastast asuti püsivalt Jõhvi, kus siinse mõisa majandushooned ehitati ümber kasarmuteks (praegu on sellel kohal ostukeskus) ning mõisa härrastemaja kujundati ohvitseride kasiinoks. Just kindral Tõnissoni juhitud 1. diviisil õnnestus Kehra lahingus tuua pööre Vabadussõja käiku, millele järgnes kiire edasiliikumine kuni Narva jõeni. Vabadussõja kõige verisemad lahingud toimusid 1919. aasta lõpul samuti Narva jõel, mis enamiku sama aasta vältel oli piiriks Eesti Vabariigi ja Judenitši juhitud valgekaartiliku Loode-Venemaa vahel.
Päris Vabadussõja lõpul sai Tõnisson Viru rinde ülemana ülesande korraldada plekilisse tüüfusesse ehk soetõppe haigestunud valgekaartliku Loodekorpuse sõjaväelaste ja nende pereliikmete (kokku umbes 100 000 põgenikku) karantiin ja ravi Narva ning Peipsi vahelisel alal. Judenitš ise lahkus Prantsusmaale. Kardeti isegi kogu Euroopat haaravat epideemiat. Tõnisson sai taudiga võitlemiseks sisuliselt diktaatori volitused ning ainult erakorraliste meetmete abil õnnestus lõpuks panna epideemiale piir. Üheks ajutiseks haigemajaks oli ka Jõhvi mõisahoone. Tänaseni meenutavad seda rasket aega mälestusmärgid ning ühishauad Jõhvi, Kuremäe ja Iisaku surnuaedadel ning mitmel pool mujalgi. Haigestus ka 5400 meditsiinitöötajat. Järgnes koolide loomine emigrantidele, mille otseseks järglaseks on näiteks Kiviõli vene põhikool. Tüüfuseepideemia võitmist on peetud isegi kindral Tõnissoni suurimaks võiduks kogu Euroopa huve silma pidades. Tõnisson korraldas muuhulgas ka Loodearmee relvastuse ülevõtmist ning ešelonid Judenitši vägede raskerelvastusega (kahurid jm) seisid mõnda aega Toila jaama haruteedel.
Pärast Vabadussõda oli Aleksander Tõnisson vaheldumisi 1. ja 3. diviisi ülem ning Sõjanõukogu liige, 1920. aastal ka sõjaminister ning 1932-1933 kaitseminister. 1934. aastal sai temast Tartu linnapea ja 1939 Tallinna ülemlinnapea. Tema peakorterid olid vaheldumisi Narvas, Pärnus, siis jälle Narvas ning lõpuks Rakveres. Jõhviga sidus kindral Tõnissoni Edise mõis, mis annetati talle teenete eest Vabadussõjas. Ta oli Jõhvi tähtsamate seltside auliige ning korraldas oma Edise mõisas uhkeid vastuvõtte. Eriti tihedad sidemed olid kindralil loomulikult Jõhvi väeosa ja kaitseliiduga. Üheks tipphetkeks oli riigivanem Pätsi 1931.a ringsõit Kirde-Eestisse koos välissaadikute ja ajakirjanikega, mille kogu vastuvõtukava korraldas kindral Tõnisson. Seejuures toimus üks peatusi tema Edise mõisas, millele järgnes paraad Jõhvis.
Jõhvi põliselanike mälestustes räägitakse kindral Tõnissonist heldimusega kui “meie kindralist”. Ta rajas Edise mõisasüdamesse puukooli, kus aretati ja kasvatati dekoratiivpuid. Tõnisson annetas koduümbruse kujundamiseks istikuid ka ümbruskonna talunikele, eelkõige uutele asundustaludele. Poeg Leo meenutas, et isa pookis ja lõikus puid meeleldi ning tegi Edise taluaedniku eest palju tööd ise ära. Puude muldapanekul nõudis isa aga sõjaväelikku distsipliini ja täpsust. Kindral oli väga pedantne, hindas puhtust ja nõudis ka avalikus ruumis korra hoidmist.
Tänu Tõnissoni laiadele sidemetele oli Edise puukooli tähtsus 1930. aastate Eestis küllaltki silmapaistev. Näiteks viidi istikuid Rakvere Õpetajate Seminari territooriumi haljastamiseks ning Pärnu Ammende villa ümbruse kaunistamiseks. Kohtla-Järve vabadussamba juures oleva pargi istikud pärinevad tõenäoliselt samuti Edise puukoolist. Kõige enam istikuid viidi Tartusse, kus neid võib ka tänapäeva linnapildis rohkesti näha. Rohelusse uppuvad puiesteed Emajõe kaldaile rajati kindral Tõnissoni linnapeaks olemise ajal. Puid istutati Tartus ka Tamme puiesteele, Kreutzwaldi, Puiestee, Lubja ja Näituse tänavatele ning Tähtvere parki. Samuti rajati Maarjamõisa park. Poeg Leo Tõnissoni meenutuste kohaselt unistas tema isa tammikute rajamisest kogu Eestisse ning oli valmis pärast erru minekut rändama mööda Eestimaad, kaasas tammetõrudega täidetud seljakott, et tõrusid Eestimaa mulda pista.
1929. aastal korraldas Tõnisson Narvas Vabadusristi kavaleride päeva, mis hiljem sai Eestis traditsiooniks. Selle sündmuse puhul istutati esimene tamm Jaanilinna Keldrimäele, kus linna piiril asus Narva peakaitsepositsioon. Nii sai alguse üle-eestilise kuulsuse pälvinud Narva vabadustammik Jaanilinnas, mille puud pärinesid jällegi Ediselt. Istutati üle 400 ilupuu, neist enamik tammed. Vabadustammiku sissepääsule püstitati ligi 5 meetri kõrgune klombitud paekivist Võiduvärav. Suurele rändrahnule keset Vabadustammikut kinnitati plaat tekstiga: “Siit algasime võitlust rahvusliku vabaduse ja riikliku iseseisvuse eest 28. novembril 1918.a.” Vabadustammiku avas 28. mail 1932 Aleksander Tõnisson. Täna on sellel kohal Suure Isamaasõja mälestusmärk.
1. detsembril 1939 määras president Päts kindral Tõnissoni Tallinna ülemlinnapeaks. Tallinna reidil olid juba ankrus Nõukogude sõjalaevad ning suured maa-alad loovutatud Nõukogude sõjaväebaasidele, kelle poolt toetatud 1940. a juunipöörde järel palus Tõnisson end ametist vabastada. Vabastamise käskkirjale kirjutas juba alla Johannes Vares-Barbarus, sest Päts oli ametist kõrvaldatud ja arreteeriti peagi. Ka Tõnisson arreteeriti Edisel 3. detsembril 1940 ning 28. juunil 1941 mõistis NKVD sõjatribunal ta mahalaskmisele. Kohtuotsus viidi täide 30. juunil Patarei vanglas Tallinnas, kui sõda Saksamaaga oli juba alanud. Tõnissoni abikaasa ja noorem poeg Leo küüditati Kirovi oblastisse Vanemale pojale Aleksandrile määrati karistuseks 25+5 aastat.
2002. aastal püstitati kaitseliidu Jõgevamaa maleva algatusel kindral Tõnissoni sünnikohta mälestuskivi. Lisaks on tal mälestuskivi ka Tallinnas Metsakalmistul, mis avati 1998. aasta kaitseväe osalusel. Jõhvi keskväljakul avati 2005. aastast Aleksander Tõnissoni monument. Kuju vasakul käel on Tallinna ja paremal Tartu maantee, mis sümboliseerib, et ta oli mõlema linna linnapea. Kindrali pilk on aga suunatud Narva poole, kus toimusid tema peamised võitlused. Samast 2005. aastast alates korraldab Kaitseliidu Alutaguse malev Aleksander Tõnissoni sünniaastapäevale pühendatud militaarrännak-jooksu „Kindrali jooks”. Tartus paigaldati 2009. aastal Tõnissoni sealsele eluasemele Magasini tänav 12a mälestustahvel. Jõhvi Muuseumi Selts korraldab alates 2018. aastast Aleksander Tõnissoni konverentse, mis on pühendatud sõjaajaloole ja kaitsetahtele.
Vallo Reimaa, ajaloolane
Jõhvi Muuseumi Selts
Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. aprillikuu numbris
