Kirjanik ja talurahvakohtunik Eduard Bornhöhe tegevusest Jõhvis

Me kõik teame Peeter Tooma esituses laulu „Põgene, vaba laps!“ filmist „Viimne reliikvia“. Samas on vähe tuntud fakt, et filmi tegevustik põhineb 128 aastat tagasi ilmunud romaani ainetel, mille autor Eduard Bornhöhe töötas kümme aastat (1907-1917) Jõhvis ülemtalurahvakohtu eesistujana.

Eduard Bornhöhed (kodanikunimega Brunberg, s. 17.02.1862-17.11.1923) peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks. Alates 1922 oli ta ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Jõhvis töötas Bornhöhe kümme aastat (1907-1917) ülemtalurahvakohtu eesistujana.

Eduard Bornhöhe sündis Lääne-Virumaal Rakvere lähedal väikeses Kullaaru mõisas. Tema isa Jaan oli Kullaaru mõisas aidamees. Mõni aasta pärast poja sündi siirdus perekond Inju mõisa, kus isa oli esmalt samuti aidamees, kuid vastuolude tõttu  mõisnikuga lahkus aasta pärast lõplikult mõisateenistusest, hakates kohaliku külakooli õpetajaks ja vallakirjutajaks. Kirjaniku ema, Eduard Wilde tädi, oli luulearmastaja inimene, kelle omadused avaldusid pojas juba varakult.

1870.a. asusid Brunbergid elama Tallinna, kus isa leidis koha hiljuti rajatud raudtee-töökojas, 8-aastane Eduard aga pandi õppima Kentmanni saksa algkooli. Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrval tegeles ta agaralt spordiga – matkas, uisutas, harrastas paadisõitu ja oli innukas maletaja.

Kreiskooli ajast pärinevad ka Bornhöhe esimesed ilukirjanduslikud katsetused. Lõpetanud 1877.a. viietestkümne-aastasena kreiskooli auhinnaga, leidis Bornhöhe esialgu lühemaks ajaks teenistust maamõõtjana joonestussaalis, katsetas seejärel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. 1879.aastal, olles kihelkonnakooliõpetaja abiliseks Põltsamaal, kirjutas ta 17-aastase noormehena oma tähtsaima teose – jutustuse “Tasuja”. Teose lõpetas ta Tallinnas, kus see ilmus trükist 1880. a.

Järgnes 15 aastat kestnud vaheldusrikas ja kirev periood Bornhöhe elus, mil ta sageli vahetas ameteid, olles koduõpetaja, ajakirjanik ja karikaturist, ja elukohti elades Peterburis, Kaunases, Põltsamaal, Stavropolis, Tibilisis, Matsalus, reisis Väike-Aasias ja õppis lühikest aega Tartu Ülikoolis filoloogiat.

Juba 1877. aastal, kui Bornhöhe oli 15. aastane, avaldati tema kirjutisi. Tema esimest jutustust „Tasuja“ (1880) peetakse tema parimaks teoseks. Tegevus toimub  Jüriöö ülestõusu ajal, kus tegevuse peategelane on talupoeg Jaanus, üks ülestõusu juhtidest ja kes hukkub lahingus, tuntakse Tasuja nime all. Hiljem ilmusid tema sulest ka senini tuntud jutustus Jüriöö ülestõusust  „Villu võitlused“ (1890) ja ajalooline romaan „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”(1893), mis räägib talurahvaülestõusust Liivi sõja ajal, kus tegevus põimub peategelaste vürst Gabrieli ja saksa aadlipreili Agnes von Mönnikhusen armastusloo ümber. Selle teose ainetel on tehtud film „Viimne reliikvia“ “.

1893.a. leidis Ed. Bornhöhe püsiva töökoha ringkonnakohtus, algul tõlgina ja hiljem arhivaarina. Samal aastal keelas tsensuur tema ajalooliste jutustuste kirjastamise. Seepeale, 41-aastaselt, tõmbus Bornhöhe kirjanduslikust tegevusest tagasi, ehkki katsetas hiljem  veel  satiirilise jutustuse žanris („Tallinna narrid ja narrikesed“,1892), reisikirjadena  (“Usurändajate radadel”, 1899) ja realistliku lühiromaani näol („Kollid“ ajalehes Uus Aeg 1902, raamatuna 1903).

1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani. Alates 1912. a. sai elukohaks Narva, kust ta käis Jõhvis kohtuistungeid pidamas. Jõhvis elas perekond Bornhöhe (Brunberg) korterit vahetamata Jõhvi Mihkli kiriku vastas asunud Redlichi majas, praeguse aadressiga Rakvere tn 7. Nõukogude ajal pärast Jõhvimaa moodustamist 1949. aastal asus selles korteris ELKNÜ maakondlik komitee, hiljem juuksuriäri. Kahjuks ei leidnud püüded seda puumaja memoriaaltahvliga märgistada ning selles kirjaniku kortermuuseum luua tulemusi.  Maja lammutati seoses Jõhvi viadukti rajamisega1960. aastail.

• 

• 

Kaasaegsete meenutuste järgi oli Bornhöhe tagasihoidlik, endasse süvenenud inimene, tasakaalukas, väga haritud, palju reisinud ja lugenud. Jõhvi avalikust elust – olid ju Jõhvis sel ajal mõned seltsidki – ei võtnud ta eriti osa, vist osalt küll ka oma ameti pärast. Vaba aega kasutas Bornhöhe vahel siiski kaasatöötamiseks Jõhvi karskusseltsi  ”Kiir” tegevuses. Ülemtalurahvakohtu istungeid peeti Jõhvi vallamajas Puru külas, Bornhöhe kantselei asus aga Jõhvis.

Jõhvis oli Bornhöhel kitsas sõprusring, kuhue kuulusid kolm perekonda: Brunbergid ehk Bornhöhed, Välid ja talurahvaasjade komissari Bežanitski perekond. Brunbergide juures seltskonnaõhtutel paluti peremeest sageli mängida klaverit, mida see meelsasti tegi. Mõnikord luges kirjanik ette katkendeid oma värskelt kirjutatud teostest. Neist teostest ei ole kahjuks ühtegi avaldatud. Ka ei ole teada, kas kirjanik neid kunagi üldse kirjastustele esitas.

Bornhöhe armastas ka sporti, sealhulgas matkamist. Suusatamine polnud siis veel levinud, küll aga uisutamine. Kui saabusid esimesed pakased ja Kotinuka ning Pühajõgi kattusid jääga,  läksid perekonnad jõele uisutama. Harrastati paarisuisutamist ja sageli liiguti mere poole kuni Toilani välja.

1912. aastal kolis Bornhöhe elama Narva ja hakkas sealt Jõhvis tööl käima. Jõhvi-aastate ainuke säilinud kirjanduslikult oluline dokument on kaks autobiograafilist kirja kirjandusloolane Mihkel Kampmaale (1867-1943), mis tervenisti avaldati 1962. aastal. Ülejäänud käsikirjad läksid kaduma pärast kirjaniku surma. 1919. aastal  määrati Eduard Bornhöhe rahukohtunikuks Tallinna. Bornhöhe  suri ametisõidul saadud külmetuse tagajärjel 17. novembril 1923 ja maeti Kopli kalmistule. Kui kalmistu pärast II maailmasõda hävitati nõukogude võimuorganite poolt ja hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes Metsakalmistule 1951. a. ümber maeti.

Anne-Ly Reimaa

Jõhvi Muuseumi Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. veebruarikuu numbris

780 aastat Jõhvi nime esmamainimisest Taani hindamisraamatus

2021.aastal täitub 780 aastat Jõhvi esmamainimisest Taani hindamisraamatus, mis on üks tähtsamaid Eesti vanema ajaloo allikaid ning pakub tänapäeval huvi ka keeleajaloo seisukohalt. Jõhvi Muuseumi Seltsi poolt selgitab üriku tekkelugu ajaloolane Vallo Reimaa.

Mis on Taani hindamisraamat?

1929. aastal andis Rootsi riik Taani Riigiarhiivile üle vanade käsikirjade kogumiku, mida tunti nime all Codex Holmiensis. Kogumikon puukaante abil kokku köidetud üheks raamatuks. Suure osa sellest moodustavad Taani kuninga Valdemar II valduste nimekirjad maksukohustuste määramiseks, mistõttu köide kannab tänapäeval kokkuleppelist nime „Taani kuninga hindamisraamat“. Tegemist on väikseformaadilise raamatuga mõõtmetes 16,7×12,3 cm ja sisaldab 153 numereeritud pärgamentlehte. Taani hindamisraamatut (ladina keeles Liber Census Daniae) säilitatakse Taani riigiarhiivis Kopenhaagenis. Taani hindamisraamatu Eestimaa nimistu sisaldab üle 500 Harjumaa ja Virumaa külanime, nende suuruse ja valdaja kohta.

Kogumiku täpne tekkeaeg, -koht ja -põhjus ei ole teada. Kindel on vaid see, et tekstid valmisid ühes töökojas ning ühel ajal. Kõige tõenäolisemaks üriku koostamise kohaks peetakse Taani suurimal saarel Sjællandil asuvat Sorø tsistertslaste kloostrit. Tekstid on kaunistatud siniste ja punaste initsiaalide ning paragrahvimärkidega, kuid esineb ka rohelisi initsiaale.

          

• 

• 

Vasakul Taani hindamisraamatu köide, mis asub tänapäeval Taani Riigiarhiivis. Paremal kuningas Valdemar II koos riigivapiga, mis sai aluseks tänasele Eesti Vabariigi riigivapile (fresko Ringstedi püha Bendti kirikus).

Meile on tähtis, et 27 lehekülge nimetatud köitest kirjeldavad Taani valdusi Põhja-Eestis. Seda osa tuntakse „Suure Eestimaa nimistu“ nime all. Ida-Virumaa ajaloo jaoks on kõige olulisemad leheküljed 52-52p (pöördel), kust leiame Alutaguse muinaskihelkonna kirjelduse, mis hõlmab hilisemale Jõhvi, Vaivara ja Iisaku kirikukihelkondade alasid. Nimistu leheküljed on joonitud 20 reaks, mille käekirja järgi otsustades täitis üks ja sama isik.

Taani hindamisraamatu „suurest Eestimaa nimistu“ lehelt 52p leiame järgmise loetelu: Kucarus (Kukruse) VII, Reuanal (Revino) V, Eteus (Edise) V, Gevi (Jõhvi) XX, Pategas (Paate) III, Poro (Puru) XXV. Rooma numbrid tähistavad adramaade arvu ning nende juurde on nimistus mõnel juhul lisatud termin uncus („ader“), mis esineb ka Henriku kroonikas ja paljudes 13. sajandi esimese poole ürikutes. Seda mõistet kasutati maksude arvestamisel. Nii nõuti säilinud 1198. ja 1230. aasta ürikutes andameid “igalt adralt”. Algselt oli tegemist ühe adraga haritava maaga, mis 13. sajandi alguseks oli ammu muutunud abstraktseks maksustusühikuks ja näitas kui palju koormisi peab läänimees ja viimasele kuuluv küla kandma. Põhja-Eesti külade keskmine adramaade arv jäi vahemikku 5-10. Sellega võrreldes kuulus Jõhvi oma 20 adramaaga suurte külade hulka, samuti naabruses asuv 25 adramaa suurune Puru küla.

Taani kuninga Valdemar II esimene ülesanne Põhja-Eesti vallutamise järgselt oli kindaks teha oma uute valduste maksubaas. Taani ametimeeste teenistusläänide ehk maavalduste jagamine algas tõenäoliselt juba Taani sõjaväe Eestisse saabumise ajal, seega 1239. aastal või 1240. aasta kevadel. Kuningale pidid kõik läänide saajad andma vande. Ilma selleta polnud võimalik vasallidel sõjakäikudel kuninga nimel osaleda. Enamik lääne oli seotud sõjaväeteenistuse kohustusega. Sellega kaasnes ka koormiste arvestamise aluse kokku leppimine. Vande andmiseks saabusid Tallinnasse uute maaisandate kõrval ka eestlaste vanemad kõikidest kihelkondadest, sealhulgas Alutaguselt, kellelt suure tõenäosusega pärinesidki kõige täpsemad andmed külade suuruse ehk adramaade kohta. Ühtlasi olid just nemad kõige suurema sõjalise koormuse kandjad uue asehalduri poolt korraldatavatel sõjakäikudel. Praktiline vajadus maksuandmete järele oli kuninga kantseleil ja sealt tuleb otsida Taani hindamisraamatu lõppvariandi valmimiskohta.

„Suurde Eestimaa nimistusse“ talletatud andmete kogumine paigutub Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel 7. juunil 1238 Taanis Sjællandi  saarel  sõlmitud  Stensby lepingu järgsesse aega, mille eesmärk oli lõpetada 1227.aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud konflikt Taani ning Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu vahel. Stensby lepingus kinnitati muuhulgas ka plaan ühiselt tegutseda kavandatavas ristisõjas Narva jõe taguste alade vallutamiseks.

Teada on, et 1240. aastal saabus Tallinnasse  Taani kuningas Valdemar II poolt määratud piiskop Thorkill. Juba samal aastal osalesid kuninga uued läänimehed koos ordurüütlitega sõjakäigul Pihkva vastu. Siinkohal on huvitav märkida, et piiskop Thorkilli pronksist pitsati katkend leiti 2017. aastal Pühajõe külast. Sellel on kujutatud pikas rohkete voltidega rüüs isikut, kelle istet kaunistab kotka või greifi pea ja küünistega jalg.

Kõige tõenäolisemaks käsikirja koostamisajaks pidas omaaegne Tallinna linnaarhivaar Paul Johannsen aastaid 1240-1241. Eesti Entsüklopeedia võttis dateerimisel aluseks 1241. aasta, mida ongi hakatud kokkuleppeliselt tähistama käsikirjas sisalduvate Põhja-Eesti kohanimede esmamainimise aastana. Paljud meist mäletavad veel Jõhvi esmamainimise 750. aastapäeva tähistamist 1991. aastal. Taani hindamisraamatu alusel tähistasid toona mitmed teisedki Põhja-Eesti linnad ja külad oma esmamainimist. Sellel dateeringul oli kanda ka tähtis roll meie riigi taasiseseisvumisel, sest Taani kuningale kuulunud ürik viitab siinsete eesti külade järjepidevusele ja põlisusele.

Vallo Reimaa

Jõhvi Muuseumi Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. jaanuarikuu numbris