Jõhvi Muuseumi Selts ootab noori muinsuskaitsehuvilisi ja algklasside lapsi osa saama muinsuskaitsepäevade programmist “Jõhvi Mihkli kiriku saladused ja legendid”, kus saab külastada Jõhvi kindluskirikut ja selle muuseumi, uurida kindluskiriku ümbrust ning tutvuda muististega.
Üritused toimuvad Jõhvi Mihkli Kirikuõuealal neljapäeval, 9. septembril kell 10.00 algklasside õpilastele. Pühapäeval, 12. septembril kell 13.00 oodatakse lapsi kiriku õunaaias koos vanavanematega vaatama vanu fotosid Jõhvist ning tegema ajarännakut keskaegses kindluskirikus. Kirikus on ka avatud raamatunäitus “Vana Jõhvi”.
Alates 1991. aastast toimuvad igal aastal septembris Euroopa Muinsuskaitsepäevad. Kõik Eesti kultuuripärandit tutvustavad sündmused toimuvad kohalike inimeste eestvedamisel. Tänavune muinsuskaitsepäevade teema on „Peidus pärand“. Jõhvi kindluskiriku muuseum on 9. ja 12. septembril avatud tasuta.
Jõhvi linnaõiguste taastamine oli osa Eesti taasiseseisvumisest30 aastat tagasi.
Nõukogude ajal likvideeriti 14. oktoobril 1960 Jõhvi linnaõigused ning linn liideti Kohtla-Järve koosseisu. Uuesti tõusis linnaõiguste taastamine päevakorrale tänu Eesti taasiseseisvusmisliikumisele. 1990. aasta sügisel koguti Jõhvi linnaõiguse taastamise nõudmisele üle 1000 allkirja, kuid Kohtla-Järve linnavalitsus vastas sellele eitavalt. 4. aprillil 1991 moodustati avalikul rahvakogunemisel Jõhvi Linna Omavalitsuse Taastav Kogu, mis hakkas ette valmistama asutamisdokumente, lootes esialgu saada autonoomse linna staatuse Kohtla-Järve koosseisus.
Rahvarinde miiting Jõhvi keskväljakul Eesti iseseisvumise toetuseks 1990. aastal. Aeg oli ärev. Veel seisis väljaku ääres aukohal Lenini kuju ning naaberlinnas Kohtla-Järvel toimus linnakomitee esimene sekretäri N. Zahharovi organiseeritud interrinde meeleavaldus Eesti iseseisvuse vastu (Eesti Rahva Muuseum; foto: J. Eelmets).
4. aprillil 1991 Jõhvi Gümnaasiumi (sel ajal Kohtla-Järve 5. Keskkool) ruumides toimunud rahvakoosoleku protokoll. Samal koosolekul moodustati Jõhvi Linna Omavalitsuse Taastav Kogu ja võeti eesmärgiks Jõhvi linnaõiguste taastamine. Hilisemad kooskäimised toimusid samuti Jõhvi Gümnaasiumi ruumides. Läbirääkimiste pidamiseks Kohtla-Järve linna ja vabariigi valitsusega valis taastav kogu endale 4-liikmelise juhatuse, kuhu kuulusid H. Valdmann (esimees), T. Haljand, A. Blankin ja V. Reimaa.
Sündmusi kiirendas augustiputši puhkemine Moskvas. Vaid kolm päeva pärast Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamist tühistasEesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. augustil 1991 kunagise Jõhvi liitmise Kohtla-Järvega, mis tähendas juba täieõiguslikku linna staatust, võrdselt Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järvega. Ida-Viru Maavalitsuse koosseisu võeti kolm Jõhvi taastamisega tegelevat spetsialisti ning peagi loodi ka Jõhvi linna RSN TK esimehe kohusetäitja ametikoht, millisele kohale kinnitas Ida-Viru Maavolikogu Aavo Keerme. Juba sama aasta lõpul võeti vastu määrus nr 1, millega taastati kunagised tänavanimed ning algas linnavalitsuse moodustamine.
Jõhvi Keskväljaku ääres asunud Lenini kuju mahavõtmine 27. augustil 1991, vaid neli päeva pärast Jõhvi linna taastamise otsust Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt (Foto: L. Kiismaa). Rajoonikomitee hoonelt oli Nõukogude liidu sümboolika ja Eesti NSV vapp maha võetud juba sama aasta 14. märtsil. Taasiseseisvunud Jõhvi linnvalitsus sai esimesed tööruumid endise Kohtla-Järve Rajooni täitevkomitee hoonesse. Nii nägi välja sissekäik Jõhvi linnavalitsusse 1994. aastal. Esimesed linnavalitsuse töötajad asusid samasse hoonesse juba 1991. aasta sügisel (Eesti Rahva Muuseum; foto: H. Teetlaus).
Esimesed valimised ja omavalitsusliku staatuse omistamine Jõhvi linnale
Taasiseseisvunud Jõhvi esimesed linnavolikogu valimised toimusid 2. veebruaril 1992, mil Jõhvi Linna Omavalitsuse Taastava Kogu kandidaadid said koguni 10 kohta 18-st. Linna täitevkomitee esimeheks valiti A. Keerme. 1992. aastal mais võeti vastu esimene linna arengukava ja põhimäärus ning seejärel kinnitas EV Ülemnõukogu Presiidium 17. juunil 1992 oma seadlusega Jõhvi omavalitsusliku staatuse. Vastava tunnistuse andis pidulikult üle riigikogu esimees Ü. Nugis. Selle tulemusena muutus senine täitevkomitee linnavalitsuseks ning täitevkomitee esimehe nimetuse asemel tuli kasutusele linnapea. Juulis 1992 taastati Jõhvi linna liikmelisuse Eesti Linnade Liidus. Augustis 1992 kinnitas Vabariigi Valitsus Jõhvi linnale sama sümboolika, mis oli algselt heaks kiidetud 1938. aastal. Sellega jõudis Jõhvi linna vormiline loomine lõpule.
4. veebruaril 1992 toimunud esimese Jõhvi Linnavolikogu valimiste valimisjaoskonna töötajad. Fotol paremalt arvates valimiskomisjoni esimees V. Pung ning valimiskomisjoni liikmed Maie Metsalu ja Reet Harju (Eesti Rahva Muuseum; foto: J. Eelmets).Ülemnõukogu juhataja Ü. Nugis (vasakult esimene) annab Jõhvi linnale omavalitsuslikku staatust kinnitava dokumendi üle 15. septembril 1992 linnapeale A. Keermele (paremal) (Eesti Rahvusarhiiv; foto J. Eelmets).
Esimese Jõhvi linnavalitsuse töötajad 1992. aastal. Istuvad (vasakult esimeses reas) A. Männiste, R. Lepik, M. Kivi, Õ. Illikajeva, T. Adamson, M. Kollo, (vasakult teises reas) V. Reimaa, A. Keerme, V. King, K. Kuzmin, I. Kikkas (Foto: erakogu).
Eesti kaitseväe asumine endise nõukogude armee väeosa territooriumile, kaitseliidu ning vabadussamba taastamine
Pärast Eesti taasiseseisvumist otsustas Vabariigi Valitsus 22. mail 1992 uuesti formeerida kaitseväe üksiku jalaväepataljoni asukohaga Jõhvis, kus see oli algselt paiknenud juba 1928. aastast alates. Jõhvi väeosa välibaasiks sai uuesti Kurtna, kus see oli paiknenud juba enne Teist maailmasõda. Kaitseliidu Alutaguse Malev asutati esialgu Kaitseliidu Ida-Viru lipkonna nime all juba 17. märtsil 1990. 1993. aastal taastati Jõhvi keskväljakul toimuvate paraadide traditsioon. Koos esimese paraadiga sai taasloodud väeosa endale ka uue lipu.
Samal 1993. aastal toimus Jõhvi vabadussamba taasavamine, mis esmakordselt avati 1935. aastal, hävitati 1940. aastal, taasavati 1942 ning hävitati teistkordselt 1945. aastal. Algkavandi autor oli skulptor A. Kask. Mälestusplaadi taastas Jõhvist pärit skulptor J. Ojaver ning vabadusristi samuti Jõhvist pärit A. Simson. Samba kõrvale paigutati Jõhvist sirgunud Sinimägede kangelase major G. Soodeni mälestuskivi.
Nõukogude armee Jõhvi väeosa lagastatud territoorium aprillis 1992, mis siin asusid veel viimased punaarmeelased (Eesti Rahvusarhiiv; foto P. Langovitš)
Taasloodud Viru üksiku jalaväepataljoni esimene noorsõdurite vandeandmine juunis 1992. Paremal olev staabihoone on näha ka kaks kuud varem tehtud fotol (Eesti rahvusarhiiv, foto P. Langovitš)
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene president lööb Jõhvi keskväljakul toimunud paraadil sümboolse naela taasloodud Viru Üksiku Jalaväepataljoni uuele lipule (foto: P. Lilleväli)
õhvi vabadussamba taasavamise tseremoonia 23. juunil 1993 (foto: P. Lilleväli). Samba avas kaitsejõudude juhataja kindral A. Einseln. Samba esmakordne avamine oli toimunud 10. juunil 1935, kus osalesid nii tookordne president K. Päts kui kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner.
Jõhvi taasiseseisvumine tõi kaasa kultuurivaimustuse silmapaistva tõusu
Taasiseseisvunud Jõhvi linna esimese tööaasta täitsid läbirääkimised Kohtla-Järve linnaga ning Eesti Põlevkiviga, et üle võtta nende hallata olnud haridus- ja kultuuriasutused. Eesti Põlevkivilt saadi esmalt Jõhvi Teatrimaja, mis sai koduks teatrile „Tuuleveski“ ning seejärel 800-kohalise saaliga kultuuripalee „Oktoober“, mille uueks nimeks sai Jõhvi Kultuurikeskus.
Taas äratati ellu endine mõispark, kaasa arvatud sealsed laulupeod, kontserdid ja näitemängud. Kultuuriüritustega täitus ka Keskväljak, seda nii suveperioodil kui talvisel advendiajal. Jõhvi linn sai endale seni puudunud jaanituled linnapargis ning aastavahetuste tähistamised ilutulestikega keskväljakul, millele lisandusid aastalõpuballid kultuurikeskuses. Seal hakkasid toimuma ka kohalikud messid, näitused jms. Rahva mälus püsib tänaseni tookordne Ugala teatri etendus „Armastus kolme apelsini vastu“, mille peaosas oli Jõhvist pärit E. Nüganen. Hoones asus ka Eesti Kunstimuuseumi Jõhvi filiaal.
Vasakul: Jõhvi Teatrimaja, mille kohal asub praegu ärikeskus Tsentraal (foto: Tuuleveski teatri erakogu). Paremal: Tuuleveski teatri kollektiiv 1994. aastal, mil etendus nende menulavastus „Canterville`i lossi vaim“ (foto: Tuuleveski teatri erakogu)
Vasakul: 800-kohalise saali ja pöördlavaga Jõhvi kultuurikeskuse hoone, mille arhitektiks oli R. Heiduk (Eesti Arhitektuurimuuseum; foto: J. Kristjuhan)
Vallo Reimaa
Jõhvi Muuseumi Selts
Artikkel on koostatud aprillis 2021 seoses Ajaloomuuseumi näituse ettevalmistamisega Jõhvis “Tähelepanu! 1991! Start”
Jõhvi kihelkonnast on pärit Eesti rahvuslik suurkuju, haridus- ja riigitegelane, teoloog ja Asutava Kogu liige, esimene Eesti haridusminister Peeter Põld (12.07.1878-1.09.1939). Teda peetakse eestikeelse koolihariduse rajajaks ja ülesehitajaks.
Vähe on neid Jõhvi kihelkonnas sündinud inimesi, kelle auks Tallinnas või Tartus nimetatud mõni tänav ning püstitatud ausammas. Kuulsaimaid nende seast on Peeter Siegfried Nikolaus Põld, kes sündis 12. juuli 1878 Puru külas ning kelle surma järel 1. septembril 1930 leinas kogu Eesti. Ta oli ta esimese eestikeelse gümnaasiumi direktor, esimene Eesti haridusminister ja esimese haridusstrateegia looja, Tartu ülikooli rahvusülikooliks reformija, ühtlasi Eesti Asutava Kogu liige (ainukesena Jõhvi kihelkonnast).
Peeter Põld kuulus põlvkonda, kes pani aluse Eesti omariikluse tekkele. Ta oli jõuline ja aktiivne tegutseja ning aatemees, kellest on palju eeskuju võtta ka tänapäeval. Peeter Põllu tegemisi kannustas usk eestikeelse ja -meelse hariduse võimalikkusesse. Tema arvamus oli, et rahvuses teostub inimsus, lähtudes J. H. Pestalozzi sõnadest: „Saagem inimesteks, et me võiksime olla riigid!”. Sellepärast pole ime, et Tartu haridus-ja teadusministeeriumi hoone ees olevale tänavale anti just tema nimi ja samasse püstitati 2008. aasta detsembris ka ausammas. Seda enam väärib Peeter Põllu mälestuse jäädvustamist ka tema sünnikoht.
Suurmehe isa oli Puru vallakooli kauaaegne koolmeister, kellel eesnimeks samuti Peeter ning sünnikohaks Puru küla koolimaja, mis asus tänase Ida-Viru keskhaigla lähikonnas. Peres oli kümme last, kellest Peeter Põllu kõrval kasvas tuntud avaliku elu tegelaseks ka Ida-Harju praost, piiblitõlkija ja mitmete eesti keele grammatikate autor Harald Põld, kestoimetas misjoniajakirja „Meie Mission“ ning oli aastatel 1928-1939 Eesti Misjoni Seltsi väliskomisjoni juhataja.
Peeter Põllu haridustee algas isa juures Puru külakoolis, jätkudes seejärel Rakvere ja Narva linnakoolides ning 1890-1898 Narva gümnaasiumis. 1898. aastal astus Peeter Põld Tartu Ülikooli usuteaduskonda ja koheselt ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks, mille esimeheks ta sai 1902. aastal. Juba üliõpilasena asus ta tööle ajalehe „Postimees“ toimetuses (1904-1907) ning tänu tutvusele Jaan Tõnissoniga sai temast 1905. aastal Eesti Rahvameelne Eduerakonna liige.
Ülikoolis õppimise ajal tutvus Peeter Põld Varesmetsa algkooli noore õpetaja Helmi Põlluga, kellega abiellus 1908. aastal. Laulatustseremoonia toimus venna juures Kose kirikus Harjumaal. Perre sündis 11 last. Teise maailmasõja ajal lesk emigreerus ja suri 86-aastasena 4. oktoobril 1969 Kanadas Vancouveris. Peeter Põllu enda elutee kujunes palju lühemaks.
Ülikooli lõpetamise järel sai P. Põllust esimese eestikeelse gümnaasiumi üks asutajaid ja ühtlasi selle esimene direktor 1908-1918 (tänane Miina Härma Gümnaasium). Samal ajal asutas ta ka esimese eestikeelse pedagoogikaajakirja „Kasvatus ja Teadus“, millele 1917. aastal järgnes J. Tõnissoni toel ajakiri „Kasvatus ja Haridus“.
Peeter Põllu eestvõttel toimusid 1917. aasta aprillis ja juunis eesti esimesed rahvahariduse (õpetajate) kongressid. Tema kõned andsid mõlemale kongressile sisu ja suuna ning tema ettekanne „Meie hariduslised paleused ja nende teostamine” sai eesti esimeseks hariduspoliitiliseks visiooniks, mida paljuski järgitakse veel tänapäevalgi. P. Põld valiti samal aastal asutatud Eesti Õpetajate Keskliidu esimeheks ning seejärel ka Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmeks.
Vasakul: Peeter Põld üliõpilasena 20. sajandi alguses. Sellel fotol kannab ta eesti tulevastes lipuvärvides Eesti Üliõpilaste Seltsi teklit (foto: Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Üliõpilaste seltsi fond).Paremal: Peeter Põld külas Jõhvi kirikuõpetajal Jaak Variku perel. Ülemises reas vasakult esimene P. Põld, teine J. Varik. Keskmises reas vasakult äärmine on eesti vaba rahvakiriku esimene piiskop J. Kukk (foto: Eesti Rahvusarhiiv).
1918. aastal sai temast Eesti riigi loomise järel ajutise valitsuse esimene haridusminister ja haridusministeeriumi sisuline looja. Vabadussõja puhkedes käis P. Põld koos Jaan Tõnissoniga Soomest Eesti sõjaväele relvi muretsemas. Seejärel määrati ta Tartu Ülikooli kuraatoriks, kelle ülesandeks oli organiseerida see ümber rahvuslikuks eesti ülikooliks. Samas ametis jätkas ta kuni 1925. aastani. Teenete eest rahvusülikooli loomisel tunnustati Peeter Põldu esimese eestlasena filosoofia audoktori – dr. phil. honoris causa – kraadiga. Noore Eesti Vabariigi alguskümnendil oli Peeter Põld riigikogu I, III ja IV koosseisu liige ning aastatel 1921-1930 Tartu linnavolikogu esimees ja aastatel 1926 – 1930 Eesti Karskusliidu esimees.
Peeter Põllu elutee katkes ootamatult. Ta nakatus 52-aastasena Võsul puhkusel olles tüüfusesse ning suri 1. septembril 1930. Matusepäeval langetati Pika Hermanni tornis tema auks sini-must-valge trikoloor poolde vardasse ning Toompea lossi Valge saali akendel põlesid mälestusküünlad. Ta on maetud Tartu Pauluse kalmistule.
Vallo Reimaa, ajaloolane
Jõhvi Muuseum Selts
Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. juunikuu numbris
