Edise mõisa vasall- linnus kuulus keskajal ja uusaja algul Jõhvi kihelkonna kõige suuremate mõisate hulka.
Vanim kirjalik teade Edise ja Revino külade kohta pärineb Taani Hindamisraamatust, mille koostamisajaks peetakse 1241.aastat. Mõlema küla suurusena on selles ürikus kirjas 5 adramaad. Tolleaegne adramaa vastas arvatavasti ühele normaaltalule. Mõlemad külad kuulusid Taani kuningale.
Esimene usaldatav teade mõisa kohta pärineb 1346. aastast, mil Edise kuulus koos Kukrusega (Ettis et Kucris) Nykolaus de Oyes´i nimelisele aadlimehele. Samal aastal müüsid taanlased oma Põhja-Eesti valdused Saksa Ordule. Vahetult enne seda, 4. aprillil 1346 läänistas Taani kuningas Valdemar IV Edise küla koos mõisaga Hinke Moorile. Nimetatud mõis asus tookord Revino külas (in villa Reyenalle). Seda kohta tunti veel 19. sajandil Vanamõisa välja nime all.
Tegemist on kõige vanema mõisaga kogu Ida-Virumaal. Oletatakse, et Revino mõis võis hävida Jüriöö ülestõusu tulemusena, sest hiljem seda enam ei mainita. 1477. aastal asus mõis juba Edise külas ning seda mainitakse kui “vana mõisa”, samal ajal kui Kukruse on „uus mõis“. Sel ajal oli Edise omanikuks Bernd Tuve. 1533. aastal oli mõis Otto Tuve ja 1555. aastal Berndt Tuve valduses. Samal ajal nimetatakse linnuste nimistus Edist kui Taubedele kuuluvat – arx Taubiorus hereditaria.
Berndt Taube valduses oli Edise linnus ka Liivi sõja päevil, mil venelaste poolt piirati Jõhvi kindluskirikut. Edise linnus alistus peaaegu vastupanuta. Johann Renner seostab Edise langemise ordu kaitseväe lahkumisega Purtse sõjalaagrist Rakverre, mis toimus Saaremaa piiskopi venna Cristoffer van Monnickhuseni algatusel ning millega Alutaguse sisuliselt loovutati venelastele.
Vene kroonikates nimetatakse 1558. aastal vene vägede poolt vallutatud Edise linnust Адежь городок. Võib oletada, et linnus tollal nimetamisväärselt kannatada ei saanud. Küll aga võisid venelased 1581. aastal siinsete alade loovutamisel linnuse purustada, sest 1600. aasta Rootsi katastris Edist ei mainita ja Franz Nyenstädt nimetab oma kroonikas Edist Taubedele kuuluvaks lagunenud linnuseks – Das Schloss Etz im Narvischen ist verfallen und gehört denen Taubeb zu.
Arvatavasti hävines Liivi sõja ajal ka Edise arhiiv, sest 1586. aastal mainib Rootsi revisjon, et mõisa kirjad on põletatud. Revisjoni päevil kuulus mõis Wilhelm Taubele. Samas mainib revision, et Taube vend Moritz Taube olevat koos Rootsi vägede ülemjuhataja Pontus de la Gardie´ga Narva jõel uppunud ning kolmas vend viibib Saksamaal. 1654. aastal oli mõis Reinhold Taube valduses ja 1698. aastal kuulus Edise Otto Johann Taubele, kes selle müüs edasi oma sugulasele Georg Johann Maydellile.
Edise mõis oli keskajal välja ehitatud vasall-linnusena. Linnuse täpsem kuju ei ole teada. Arvatavasti oli tegu ringmüüriga ümbritsetud suurema linnusega. Vasall-linnusest on säilinud ainult madal küngas, mille servast mõnes kohas paljanduvad müürisäilmed. Veel pärast Teist maailmasõda oli selgesti eraldatav kindluse 4-korruseline väravatorn. Tornitaolise ehituse vare lammutati Teist maailmasõda kohalike elanike poolt.
Edise mõis kuulus keskajal ja uusaja algul Jõhvi kihelkonna kõige suuremate mõisate hulka. Veel 1726. aastal pärast Põhjasõda kuulusid Edisele lisaks kõrvalaasuvale Revino külale veel Kahula, Tammiku, Jõhvi, Kotinuka, Vasavere ja Ratva külad.
Huvipakkuv on fakt, et Edise tolleaegne omanik kindral Maydell oli Rootsi väejuht ja lõi Pühajõe ääres toimunud lahingus venelaste Šeremetjevi ratsaväge. 18. sajandi teisel poolel omandas Edise mõisa koos Revino ja Vasavere külaga Tollide suguvõsa, kellele kuulus Kukruse mõis. Ühtlasi omandasid Tollid Edise mõisa arhiivi, millega painid aluse hilisemale kuulsale Kukruse ürikute kogule.
Tollidelt omandas mõisa Karl Friedrich von Schwebs, kes 1777. aastal ehitas uue härrastemaja. Vasall-linnust kasutati odava kivimurruna. 19. sajandil läks Edise mõis Rosenite suguvõsa valdusse, kellele kuulusid Ida-Virumaal veel Mäetaguse ja Illuka mõisad. Suguvõsa on tuntud oma haridus- ja kultuurilembuse poolest ja seotud näiteks balti-saksa näitekunsti algusega.
Viimaseks omanikuks oli Alexander Andreas Ernst von Baer. Ülemaailmselt tuntud loodusteadlase Karl Ernst Baeri poeg Alexander Andreas Ernst Baer lõpetas Tarrtu Ülikooli õigusteaduskonna kandidaadikraadiga. Abielludes Edise mõisaomaniku tütre Katharina von Roseniga omandas ta ka Edise, Pühajõe ja Konju mõisa. Mõisa võõrandamisel 1919. aastal olid selle omanikeks Sofie von Jermolov ja Katharine von Baer.
Mõisa härrastemaja pärineb 18. sajandi teisest poolest ja on ümber ehitatud 19. sajandi teisel poolel. Hoone on ühekorruseline murdkelpkatusega kiviehitis, mille fassaadipindu ilmestavad kaaraknad ning nendevahelised liseenid. Hoone siseruumid on täielikult ümber ehitatud ja kõik ajastupärased sisearhitektuuri elemendid hävinud. Hoone põhjapoolse osa all on soklikorrus ning hoone keskosa ja põhjatiiva all keldriruumid.
Hoone, kus asub trahter Valge Hobu, on 19. sajandit pärinev ait-kuivati. Samas perioodist pärinev endine hobusetall renoveeriti nõukogude ajal korterelamuks, lisades teise korruse. Käesoleval ajal on vahepeal kasutuseta seisnud hoone OÜ Zoroaster poolt ümber ehitatud kontorhooneks. Mõisa majandushooned, sealhulgas meierei, loomalaut, mõisatööliste maja, paiknesid kastellilaadselt ümber sisehoovi.
Alates Edise mõisa esmamainimisest 1477. aastal kuni aastani 1698 kuulus mõisakompleks baltisaksaTuve (Taube) suguvõsale. Hiljem oli mõis Maydell’ide, Toll’ide, Schwebs’ide ja Rosen’ite valduses. 1919. aasta võõrandamise järel sai mõisasüdame omanikuks Vabadussõjast tuntud kindral Aleksander Tõnisson, hilisem Tartu ja Tallinna linnapea.
Nõukogude perioodil asusid Edise mõisakompleksis Kohtla-Järve Loomade Haiguste Tõrje Jaam, Kohtla-Järve sidejaoskond ning Kohtla-Järve rajooni kaubastu.
Edise mõisa maalt on leitud (leiuaeg teadmata) vähemalt 525 hõbemündist koosnev aardeleid, millest enamik saksa ja anglosaksi päritolu mündid ning mõned Araabia mündid. Kõige hilisemad mündid kuuluvad 11. sajandi lõppu. Edise mündiaare on peidetud hiljemalt sajandivahetusel või 12. sajandi algul. Edise mündileid on unikaalne, suur osa Eestis leitud varastest saksa ja anglosaksi müntidest pärineb just sellest leiust.
