Category Archives: Artiklid Jõhvi ajaloost

Jõhvi linna taasisesesivumine 1991. aastal

Jõhvi linnaõiguste taastamine oli osa Eesti taasiseseisvumisest 30 aastat tagasi.

Nõukogude ajal likvideeriti 14. oktoobril 1960 Jõhvi linnaõigused ning linn liideti Kohtla-Järve koosseisu. Uuesti tõusis linnaõiguste taastamine päevakorrale tänu Eesti taasiseseisvusmisliikumisele. 1990. aasta sügisel koguti Jõhvi linnaõiguse taastamise nõudmisele üle 1000 allkirja, kuid Kohtla-Järve linnavalitsus vastas sellele eitavalt. 4. aprillil 1991 moodustati avalikul rahvakogunemisel Jõhvi Linna Omavalitsuse Taastav Kogu, mis hakkas ette valmistama asutamisdokumente, lootes esialgu saada autonoomse linna staatuse Kohtla-Järve koosseisus.

• 

Sündmusi kiirendas augustiputši puhkemine Moskvas. Vaid kolm päeva pärast Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamist tühistasEesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. augustil 1991 kunagise Jõhvi liitmise Kohtla-Järvega, mis tähendas juba täieõiguslikku linna staatust, võrdselt Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järvega. Ida-Viru Maavalitsuse koosseisu võeti kolm Jõhvi taastamisega tegelevat spetsialisti ning peagi loodi ka Jõhvi linna RSN TK esimehe kohusetäitja ametikoht, millisele kohale kinnitas Ida-Viru Maavolikogu Aavo Keerme. Juba sama aasta lõpul võeti vastu määrus nr 1, millega taastati kunagised tänavanimed ning algas linnavalitsuse moodustamine.

• 

Esimesed valimised ja omavalitsusliku staatuse omistamine Jõhvi linnale

Taasiseseisvunud Jõhvi esimesed linnavolikogu valimised toimusid 2. veebruaril 1992, mil Jõhvi Linna Omavalitsuse Taastava Kogu kandidaadid said koguni 10 kohta 18-st. Linna täitevkomitee esimeheks valiti A. Keerme. 1992. aastal mais võeti vastu esimene linna arengukava ja põhimäärus ning seejärel kinnitas EV Ülemnõukogu Presiidium 17. juunil 1992 oma seadlusega Jõhvi omavalitsusliku staatuse. Vastava tunnistuse andis pidulikult üle riigikogu esimees Ü. Nugis. Selle tulemusena muutus senine täitevkomitee linnavalitsuseks ning täitevkomitee esimehe nimetuse asemel tuli kasutusele linnapea. Juulis 1992 taastati Jõhvi linna liikmelisuse Eesti Linnade Liidus. Augustis 1992 kinnitas Vabariigi Valitsus Jõhvi linnale sama sümboolika, mis oli algselt heaks kiidetud 1938. aastal. Sellega jõudis Jõhvi linna vormiline loomine lõpule.

• 

• 

Eesti kaitseväe asumine endise nõukogude armee väeosa territooriumile, kaitseliidu ning vabadussamba taastamine

Pärast Eesti taasiseseisvumist otsustas Vabariigi Valitsus 22. mail 1992 uuesti formeerida kaitseväe üksiku jalaväepataljoni asukohaga Jõhvis, kus see oli algselt paiknenud juba 1928. aastast alates.  Jõhvi väeosa välibaasiks sai uuesti Kurtna, kus see oli paiknenud juba enne Teist maailmasõda. Kaitseliidu Alutaguse Malev asutati esialgu Kaitseliidu Ida-Viru lipkonna nime all juba 17. märtsil 1990. 1993. aastal taastati Jõhvi keskväljakul toimuvate paraadide traditsioon.  Koos esimese paraadiga sai taasloodud väeosa endale ka uue lipu.

Samal 1993. aastal toimus Jõhvi vabadussamba taasavamine, mis esmakordselt avati 1935. aastal, hävitati 1940. aastal, taasavati 1942 ning hävitati teistkordselt 1945. aastal. Algkavandi autor oli skulptor A. Kask.  Mälestusplaadi taastas Jõhvist pärit skulptor J. Ojaver ning vabadusristi samuti Jõhvist pärit A. Simson. Samba kõrvale paigutati Jõhvist sirgunud  Sinimägede kangelase  major  G. Soodeni mälestuskivi.

• 

• 

• 

• 

Jõhvi taasiseseisvumine tõi kaasa kultuurivaimustuse silmapaistva tõusu

Taasiseseisvunud Jõhvi linna esimese tööaasta täitsid läbirääkimised Kohtla-Järve linnaga ning Eesti Põlevkiviga, et üle võtta nende hallata olnud haridus- ja kultuuriasutused. Eesti Põlevkivilt saadi esmalt Jõhvi Teatrimaja, mis sai koduks teatrile „Tuuleveski“ ning seejärel 800-kohalise saaliga kultuuripalee „Oktoober“, mille uueks nimeks sai Jõhvi Kultuurikeskus.

Taas äratati ellu endine mõispark, kaasa arvatud sealsed laulupeod, kontserdid ja näitemängud. Kultuuriüritustega täitus ka Keskväljak, seda nii suveperioodil kui talvisel advendiajal. Jõhvi linn sai endale seni puudunud jaanituled linnapargis ning aastavahetuste tähistamised ilutulestikega keskväljakul, millele lisandusid aastalõpuballid kultuurikeskuses. Seal hakkasid toimuma  ka kohalikud messid, näitused jms. Rahva mälus püsib tänaseni tookordne Ugala teatri etendus „Armastus kolme apelsini vastu“, mille peaosas oli Jõhvist pärit E. Nüganen. Hoones asus ka Eesti  Kunstimuuseumi Jõhvi filiaal. 

• 

• 

• 

Vallo Reimaa

Jõhvi Muuseumi Selts

Artikkel on koostatud aprillis 2021 seoses Ajaloomuuseumi näituse ettevalmistamisega Jõhvis “Tähelepanu! 1991! Start”

Jõhvi suurkuju Peeter Põld

Jõhvi kihelkonnast on pärit  Eesti rahvuslik suurkuju, haridus- ja riigitegelane, teoloog ja Asutava Kogu liige, esimene Eesti haridusminister Peeter Põld (12.07.1878-1.09.1939). Teda peetakse eestikeelse koolihariduse rajajaks ja ülesehitajaks.

Vähe on neid Jõhvi kihelkonnas sündinud inimesi, kelle auks Tallinnas või Tartus nimetatud mõni tänav ning püstitatud ausammas. Kuulsaimaid nende seast on  Peeter Siegfried Nikolaus Põld, kes sündis 12. juuli 1878 Puru külas ning kelle surma järel 1. septembril 1930 leinas kogu Eesti. Ta oli ta esimese eestikeelse gümnaasiumi direktor, esimene Eesti haridusminister ja esimese haridusstrateegia looja, Tartu ülikooli rahvusülikooliks reformija, ühtlasi Eesti Asutava Kogu liige (ainukesena Jõhvi kihelkonnast).

Peeter Põld kuulus põlvkonda, kes pani aluse Eesti omariikluse tekkele. Ta oli jõuline ja aktiivne tegutseja ning aatemees, kellest on palju eeskuju võtta ka tänapäeval. Peeter Põllu tegemisi kannustas usk eestikeelse ja -meelse hariduse võimalikkusesse. Tema arvamus oli, et rahvuses teostub inimsus, lähtudes J. H. Pestalozzi sõnadest: „Saagem inimesteks, et me võiksime olla riigid!”. Sellepärast pole ime, et Tartu haridus-ja teadusministeeriumi hoone ees olevale tänavale anti just tema nimi ja samasse püstitati 2008. aasta detsembris ka ausammas. Seda enam väärib Peeter Põllu mälestuse jäädvustamist ka tema sünnikoht.

Suurmehe isa oli Puru vallakooli kauaaegne koolmeister, kellel eesnimeks samuti Peeter ning sünnikohaks Puru küla koolimaja, mis asus tänase Ida-Viru keskhaigla lähikonnas. Peres oli kümme last, kellest Peeter Põllu kõrval kasvas tuntud avaliku elu tegelaseks ka Ida-Harju praost, piiblitõlkija ja mitmete eesti keele grammatikate autor Harald Põld, kestoimetas misjoniajakirja „Meie Mission“ ning oli aastatel 1928-1939 Eesti Misjoni Seltsi väliskomisjoni juhataja.

Peeter Põllu haridustee algas isa juures Puru külakoolis, jätkudes seejärel Rakvere ja Narva linnakoolides ning 1890-1898 Narva gümnaasiumis. 1898. aastal astus Peeter Põld Tartu Ülikooli usuteaduskonda ja koheselt ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks, mille esimeheks ta sai 1902. aastal. Juba üliõpilasena asus ta tööle ajalehe „Postimees“ toimetuses (1904-1907) ning tänu tutvusele Jaan Tõnissoniga sai temast 1905. aastal Eesti Rahvameelne Eduerakonna liige.

Ülikoolis õppimise ajal tutvus Peeter Põld Varesmetsa algkooli noore õpetaja Helmi Põlluga, kellega abiellus 1908. aastal. Laulatustseremoonia toimus venna juures Kose kirikus Harjumaal. Perre sündis 11 last. Teise maailmasõja ajal lesk emigreerus ja suri 86-aastasena 4. oktoobril 1969 Kanadas Vancouveris. Peeter Põllu enda elutee kujunes palju lühemaks.

Ülikooli lõpetamise järel sai  P. Põllust esimese eestikeelse gümnaasiumi üks asutajaid ja ühtlasi selle esimene direktor 1908-1918 (tänane Miina Härma Gümnaasium). Samal ajal asutas ta ka esimese eestikeelse pedagoogikaajakirja „Kasvatus ja Teadus“, millele 1917. aastal järgnes J. Tõnissoni toel ajakiri „Kasvatus ja Haridus“.

Peeter Põllu eestvõttel toimusid 1917. aasta aprillis ja juunis eesti esimesed rahvahariduse (õpetajate) kongressid. Tema kõned andsid mõlemale kongressile sisu ja suuna ning tema ettekanne „Meie hariduslised paleused ja nende teostamine” sai eesti esimeseks hariduspoliitiliseks visiooniks, mida paljuski järgitakse veel tänapäevalgi. P. Põld valiti samal aastal asutatud Eesti Õpetajate Keskliidu esimeheks ning seejärel ka Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmeks.

• 

• 

1918. aastal sai temast Eesti riigi loomise järel ajutise valitsuse esimene haridusminister ja haridusministeeriumi sisuline looja. Vabadussõja puhkedes käis P. Põld koos Jaan Tõnissoniga Soomest Eesti sõjaväele relvi muretsemas. Seejärel määrati ta Tartu Ülikooli kuraatoriks, kelle ülesandeks oli organiseerida see ümber rahvuslikuks eesti ülikooliks. Samas ametis jätkas ta kuni 1925. aastani. Teenete eest rahvusülikooli loomisel tunnustati Peeter Põldu esimese eestlasena filosoofia audoktori – dr. phil. honoris causa – kraadiga. Noore Eesti Vabariigi alguskümnendil oli Peeter Põld riigikogu I, III ja IV koosseisu liige ning aastatel 1921-1930 Tartu linnavolikogu esimees ja aastatel 1926 – 1930 Eesti Karskusliidu esimees.

Peeter Põllu elutee katkes ootamatult. Ta nakatus 52-aastasena Võsul puhkusel olles tüüfusesse ning suri 1. septembril 1930. Matusepäeval langetati Pika Hermanni tornis tema auks sini-must-valge trikoloor poolde vardasse ning Toompea lossi Valge saali akendel põlesid mälestusküünlad. Ta on maetud Tartu Pauluse kalmistule.

Vallo Reimaa, ajaloolane

Jõhvi Muuseum Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. juunikuu numbris

Jõhvi linnaõiguste ja sümboolika algus

1917. aasta suveks oli Jõhvi kasvanud väikse linna mõõtu asulaks, kuid iseseisva omavalitsuse õigused esialgu puudusid. Sama aasta suvel toimus rahvahääletus, mille tulemusena Jõhvi tolleaegne elanikkond peaaegu 100-protsendilise üksmeelsusega hääletas linnaõiguste saamiste poolt. Tolleaegsete seaduste kohaselt oleks linnaks saamine tähendanud Viru maavalitsuse haldusalast väljumist ja sellepärast andis maavalitsus Jõhvile alevi staatuse, mis tähendas madalama astma linnalist omavalitsust. Seejuures jäeti alevi piiridest välja Jõhvi mõisa territoorium, kus asus enamik kohalikku ettevõtlust ja Jõhvi kirikumõisa territoorium, jättes alles vaid keskväljaku ümbruse ja Narva maantee äärse kitsa riba. Jõhvi elanike poolt algatati ka Alutaguse maakonna moodustamise idee, lootuses saada maakonnalinnaks, kuid seegi katse ebaõnnestus.

Vahepealsed aastad olid täis vaidlusi maavalitsusega alevi piiride laiendamise üle. Vastu ei võetud ka 1926. aastal valitsuse poolt tehtud ettepanekut saada linna staatus Viru maakonna koosseisus, sest see oleks tähendanud kinnisvaramaksu hüppelist kasvu. Eesti Vabariigi lõpuperioodil läbi viidud haldusreformi tulemusena maakonnavalitsused senisel kujul kaotati ja president Konstantin Pätsi dekreediga 19. aprillil 1938 kehtestatud linnaseaduse alusel sai Jõhvi lõpuks ometi kauaoodatud linnastaatuse. Ühtlasi laiendatu alevi seniseid kitsukesi piire Jõhvi mõisa ja kirikumõisa maade arvelt, mille tulemusena Jõhvi piirid hakkasid võtma juba tänagi tuttavat ilmet.

Esimesed Jõhvi linnavolikogu valimised viidi läbi 15. ja 16. oktoobril 1939. Jõhvi ajaloo esimesteks linnavolinikeks said V. Härma, H. Rooks, A. Danilevsky, A. Abelov, M. Tarum, A. Käbin, A. Kukkula, E. Schmidt, J. Pertens, J. Sepp, V. Treilman, R. Piirits. Neist A. Käbin ja A. Danilevsky olid juba olnud ka alevivanemad. Seekord valiti neist esimeseks linnapeaks V. Härma.

Linnaseaduse järgi pidi igal linnal olema oma vapp ja lipp, mille kinnitab Vabariigi President ja mille tarvitamise korra määrab siseminister. Sümboolika välja töötamisele asuti kohe pärast linnaõiguste saamist. 2. detsembril 1938 oli Jõhvi lipu ja vapi küsimus arutusel linnavolikogu koosolekul, kuhu linnavalitsus esitas Eesti Linnade Liidult tellitud lipu- ja vapikavandi. Koosolekut juhatas A. Danilevsky, kes kandis kuni esimese linnavolikogu valimisteni ajutiselt linnavanema nimetust. Lipu värvideks olid roheline-valge-roheline. Vapp kujutas kilpi, millel kullast hirve pea rohelisel põhjal ja tagaplaanil kolm hõbedast kuuske punasel põhjal. Kuna parajasti oli uuesti päevakorral Alutaguse maakonna loomine, siis kavandati vapikavand ühtlasi selle metsaderohke maakonna ideed kandvana.

• 

• 

Volikogu võttis mõlemad esitatud kavandid vastu, tehes ettepaneku ühtlustada vapil kasutatud roheline värv lipul oleva rohelise tooniga. Jõhvi taasiseseisvumisel kinnitati samade kavandite alusel 20. juulil 1992 riigikantselei poolt Jõhvi tänane sümboolika, mida 1. jaanuarini 2006 kasutas Jõhvi linn ja sellest alates Jõhvi vald.

Vallo Reimaa

Jõhvi Muuseumi Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. maikuu numbris