Jőhvi Mihkli kiriku omapärane kindluslik välimus äratas ajaloohuviliste baltisakslaste ning esimeste eesti soost haritlaste tähelepanu juba 19. sajandil. J.M.Eisen kogumikus “Esivanemate varandus” kirjutab:
“Kes on näinud Jőhvi kirikut ja seda kohta, kuhu kirik ehitatud, peab küll praegu avama, et seal endisel ajal mőni loss olnud. Otsekui lossidel muistsel ajal sügavad kraavid ümber olid, mille jälgi osalt praegugi vőib näha, nii on Jőhvi kiriku ümber veel nüüdsel ajalgi vanad kraavid.”
Uurinud lühiajaliselt Jőhvi kirikut, väidab Eesti arhitektuurajaloo korüfee V.Raam augustis 1969 järgmist:
“Jőhvi kirik kui üks Eesti huvitavamaid kindluskirikuid vajaks pőhjalikku ülesmőőtmist, üksikasjalikku väliuurimuslikku analüüsi ning kirjeldamist. Eriti täpset kontrollimist vajab vőlvide sekundaarsuse küsimus … peatähelepanu tuleks pöörata kiriku kindluslikule iseloomule ning selle ilmsele seosele ümbruskonna teiste kindlusehitustega…
Jőhvi kirikuhoone on kogu Pőhja-Eesti ulatuses kahtlemata erandlikuks ehitusmälestiseks. 1987. aasta uurimisaruandes peab V.Raam vajalikuks rőhutada:
Tegemist on Eesti ühe kőige unikaalsema hilisgooti kaitsekiriku arhitektuurilis-funktsionaalse süsteemiga, millele pole Eestis ega meie naabermaades seni teada ühtegi vähegi lähedast analoogiat.
V.Kadakase uuringud 1999. ja 2001. aastal lisasid hulgaliselt uusi tőendusi Jőhvi kindluskiriku erandlikust kohast Eesti keskaegsel arhitektuurimaastikul. V. Kadakase uuringud vőimaldasid rekonstrueerida kindluskiriku selle Liivi sőja eelsel kujul. Rekonstruktsiooni pőhjal valminud makett asub Jőhvi kindluskiriku muuseumis.
