Looduslik asukoht ja asustuse tekkimine
Jõhvi linn asub samanimelise aluspinnalise kõrgustiku (tegemist on Pandivere nn “väiksema vennaga”) kirdeserval, kus Kohtla-Järvelt ida suunas kulgev lubjakiviastang (nn Kukruse kihiastang) järsult lõunasse pöörab. Mainitud astangul langeb aluspõhi Jõhvi kohal umbes 5 meetri võrra. Astangust põhjas asub soine ja veerikas madalsoomuldade vöönd, kus kasvavad liigveelised lodumetsad, mille asemel on kohati tekkinud kaasikud ning liigveelised soostunud niidud. Astangust lõuna suunas algab aeglaselt tõusev viljakate leostunud kamar-karbonaatmuldade ala, mis pakub soodsaid võimlusi põlluharimiseks. Enne kaevanduste dreeniva mõju algust väljus astangust rida allikaid. Kõige veerikkam neist paiknes praeguse Ida-Viru maakonnavalitsuse loodenurgast vaid paarikümne meetri kaugusel ning oli lähteks ühele Pühajõe lisajõgedest.
Just selle allika kohal tekkis astanguservale Jõhvi küla, oletatav tekkeaeg peaks olema I aastatuhande teine pool m.a.j.
Joogivesi saadi allikast, põllud aga asusid külast lõunas. Küla arengut soodustas paiknemine muistsel teederistil. Siit pääses Järve ja Saka kaudu Virumaa läänepoolsetesse kihelkondadesse, Puru ja Kaidma kaudu Vaigasse – Ugandisse ning Peipsi kalavetele. Piki Pühajõge viis talitee üle Voka Narva kaudu Novgorodi vürstiriiki. Vilkast kaubavahetusest annavad tunnistust Jõhvi kõrgustikult pärinevad arvukad muinasaegsed aardeleiud.
