780 aastat Jõhvi nime esmamainimisest Taani hindamisraamatus
Category : Artiklid Jõhvi ajaloost
2021.aastal täitub 780 aastat Jõhvi esmamainimisest Taani hindamisraamatus, mis on üks tähtsamaid Eesti vanema ajaloo allikaid ning pakub tänapäeval huvi ka keeleajaloo seisukohalt. Jõhvi Muuseumi Seltsi poolt selgitab üriku tekkelugu ajaloolane Vallo Reimaa.
Mis on Taani hindamisraamat?
1929. aastal andis Rootsi riik Taani Riigiarhiivile üle vanade käsikirjade kogumiku, mida tunti nime all Codex Holmiensis. Kogumikon puukaante abil kokku köidetud üheks raamatuks. Suure osa sellest moodustavad Taani kuninga Valdemar II valduste nimekirjad maksukohustuste määramiseks, mistõttu köide kannab tänapäeval kokkuleppelist nime „Taani kuninga hindamisraamat“. Tegemist on väikseformaadilise raamatuga mõõtmetes 16,7×12,3 cm ja sisaldab 153 numereeritud pärgamentlehte. Taani hindamisraamatut (ladina keeles Liber Census Daniae) säilitatakse Taani riigiarhiivis Kopenhaagenis. Taani hindamisraamatu Eestimaa nimistu sisaldab üle 500 Harjumaa ja Virumaa külanime, nende suuruse ja valdaja kohta.
Kogumiku täpne tekkeaeg, -koht ja -põhjus ei ole teada. Kindel on vaid see, et tekstid valmisid ühes töökojas ning ühel ajal. Kõige tõenäolisemaks üriku koostamise kohaks peetakse Taani suurimal saarel Sjællandil asuvat Sorø tsistertslaste kloostrit. Tekstid on kaunistatud siniste ja punaste initsiaalide ning paragrahvimärkidega, kuid esineb ka rohelisi initsiaale.
Vasakul Taani hindamisraamatu köide, mis asub tänapäeval Taani Riigiarhiivis. Paremal kuningas Valdemar II koos riigivapiga, mis sai aluseks tänasele Eesti Vabariigi riigivapile (fresko Ringstedi püha Bendti kirikus).
Meile on tähtis, et 27 lehekülge nimetatud köitest kirjeldavad Taani valdusi Põhja-Eestis. Seda osa tuntakse „Suure Eestimaa nimistu“ nime all. Ida-Virumaa ajaloo jaoks on kõige olulisemad leheküljed 52-52p (pöördel), kust leiame Alutaguse muinaskihelkonna kirjelduse, mis hõlmab hilisemale Jõhvi, Vaivara ja Iisaku kirikukihelkondade alasid. Nimistu leheküljed on joonitud 20 reaks, mille käekirja järgi otsustades täitis üks ja sama isik.
Taani hindamisraamatu „suurest Eestimaa nimistu“ lehelt 52p leiame järgmise loetelu: Kucarus (Kukruse) VII, Reuanal (Revino) V, Eteus (Edise) V, Gevi (Jõhvi) XX, Pategas (Paate) III, Poro (Puru) XXV. Rooma numbrid tähistavad adramaade arvu ning nende juurde on nimistus mõnel juhul lisatud termin uncus („ader“), mis esineb ka Henriku kroonikas ja paljudes 13. sajandi esimese poole ürikutes. Seda mõistet kasutati maksude arvestamisel. Nii nõuti säilinud 1198. ja 1230. aasta ürikutes andameid “igalt adralt”. Algselt oli tegemist ühe adraga haritava maaga, mis 13. sajandi alguseks oli ammu muutunud abstraktseks maksustusühikuks ja näitas kui palju koormisi peab läänimees ja viimasele kuuluv küla kandma. Põhja-Eesti külade keskmine adramaade arv jäi vahemikku 5-10. Sellega võrreldes kuulus Jõhvi oma 20 adramaaga suurte külade hulka, samuti naabruses asuv 25 adramaa suurune Puru küla.
Taani kuninga Valdemar II esimene ülesanne Põhja-Eesti vallutamise järgselt oli kindaks teha oma uute valduste maksubaas. Taani ametimeeste teenistusläänide ehk maavalduste jagamine algas tõenäoliselt juba Taani sõjaväe Eestisse saabumise ajal, seega 1239. aastal või 1240. aasta kevadel. Kuningale pidid kõik läänide saajad andma vande. Ilma selleta polnud võimalik vasallidel sõjakäikudel kuninga nimel osaleda. Enamik lääne oli seotud sõjaväeteenistuse kohustusega. Sellega kaasnes ka koormiste arvestamise aluse kokku leppimine. Vande andmiseks saabusid Tallinnasse uute maaisandate kõrval ka eestlaste vanemad kõikidest kihelkondadest, sealhulgas Alutaguselt, kellelt suure tõenäosusega pärinesidki kõige täpsemad andmed külade suuruse ehk adramaade kohta. Ühtlasi olid just nemad kõige suurema sõjalise koormuse kandjad uue asehalduri poolt korraldatavatel sõjakäikudel. Praktiline vajadus maksuandmete järele oli kuninga kantseleil ja sealt tuleb otsida Taani hindamisraamatu lõppvariandi valmimiskohta.
„Suurde Eestimaa nimistusse“ talletatud andmete kogumine paigutub Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel 7. juunil 1238 Taanis Sjællandi saarel sõlmitud Stensby lepingu järgsesse aega, mille eesmärk oli lõpetada 1227.aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud konflikt Taani ning Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu vahel. Stensby lepingus kinnitati muuhulgas ka plaan ühiselt tegutseda kavandatavas ristisõjas Narva jõe taguste alade vallutamiseks.
Teada on, et 1240. aastal saabus Tallinnasse Taani kuningas Valdemar II poolt määratud piiskop Thorkill. Juba samal aastal osalesid kuninga uued läänimehed koos ordurüütlitega sõjakäigul Pihkva vastu. Siinkohal on huvitav märkida, et piiskop Thorkilli pronksist pitsati katkend leiti 2017. aastal Pühajõe külast. Sellel on kujutatud pikas rohkete voltidega rüüs isikut, kelle istet kaunistab kotka või greifi pea ja küünistega jalg.
Kõige tõenäolisemaks käsikirja koostamisajaks pidas omaaegne Tallinna linnaarhivaar Paul Johannsen aastaid 1240-1241. Eesti Entsüklopeedia võttis dateerimisel aluseks 1241. aasta, mida ongi hakatud kokkuleppeliselt tähistama käsikirjas sisalduvate Põhja-Eesti kohanimede esmamainimise aastana. Paljud meist mäletavad veel Jõhvi esmamainimise 750. aastapäeva tähistamist 1991. aastal. Taani hindamisraamatu alusel tähistasid toona mitmed teisedki Põhja-Eesti linnad ja külad oma esmamainimist. Sellel dateeringul oli kanda ka tähtis roll meie riigi taasiseseisvumisel, sest Taani kuningale kuulunud ürik viitab siinsete eesti külade järjepidevusele ja põlisusele.
Vallo Reimaa
Jõhvi Muuseumi Selts
Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. jaanuarikuu numbris
