Monthly Archives: august 2021

Jõhvi suurkuju Peeter Põld

Jõhvi kihelkonnast on pärit  Eesti rahvuslik suurkuju, haridus- ja riigitegelane, teoloog ja Asutava Kogu liige, esimene Eesti haridusminister Peeter Põld (12.07.1878-1.09.1939). Teda peetakse eestikeelse koolihariduse rajajaks ja ülesehitajaks.

Vähe on neid Jõhvi kihelkonnas sündinud inimesi, kelle auks Tallinnas või Tartus nimetatud mõni tänav ning püstitatud ausammas. Kuulsaimaid nende seast on  Peeter Siegfried Nikolaus Põld, kes sündis 12. juuli 1878 Puru külas ning kelle surma järel 1. septembril 1930 leinas kogu Eesti. Ta oli ta esimese eestikeelse gümnaasiumi direktor, esimene Eesti haridusminister ja esimese haridusstrateegia looja, Tartu ülikooli rahvusülikooliks reformija, ühtlasi Eesti Asutava Kogu liige (ainukesena Jõhvi kihelkonnast).

Peeter Põld kuulus põlvkonda, kes pani aluse Eesti omariikluse tekkele. Ta oli jõuline ja aktiivne tegutseja ning aatemees, kellest on palju eeskuju võtta ka tänapäeval. Peeter Põllu tegemisi kannustas usk eestikeelse ja -meelse hariduse võimalikkusesse. Tema arvamus oli, et rahvuses teostub inimsus, lähtudes J. H. Pestalozzi sõnadest: „Saagem inimesteks, et me võiksime olla riigid!”. Sellepärast pole ime, et Tartu haridus-ja teadusministeeriumi hoone ees olevale tänavale anti just tema nimi ja samasse püstitati 2008. aasta detsembris ka ausammas. Seda enam väärib Peeter Põllu mälestuse jäädvustamist ka tema sünnikoht.

Suurmehe isa oli Puru vallakooli kauaaegne koolmeister, kellel eesnimeks samuti Peeter ning sünnikohaks Puru küla koolimaja, mis asus tänase Ida-Viru keskhaigla lähikonnas. Peres oli kümme last, kellest Peeter Põllu kõrval kasvas tuntud avaliku elu tegelaseks ka Ida-Harju praost, piiblitõlkija ja mitmete eesti keele grammatikate autor Harald Põld, kestoimetas misjoniajakirja „Meie Mission“ ning oli aastatel 1928-1939 Eesti Misjoni Seltsi väliskomisjoni juhataja.

Peeter Põllu haridustee algas isa juures Puru külakoolis, jätkudes seejärel Rakvere ja Narva linnakoolides ning 1890-1898 Narva gümnaasiumis. 1898. aastal astus Peeter Põld Tartu Ülikooli usuteaduskonda ja koheselt ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks, mille esimeheks ta sai 1902. aastal. Juba üliõpilasena asus ta tööle ajalehe „Postimees“ toimetuses (1904-1907) ning tänu tutvusele Jaan Tõnissoniga sai temast 1905. aastal Eesti Rahvameelne Eduerakonna liige.

Ülikoolis õppimise ajal tutvus Peeter Põld Varesmetsa algkooli noore õpetaja Helmi Põlluga, kellega abiellus 1908. aastal. Laulatustseremoonia toimus venna juures Kose kirikus Harjumaal. Perre sündis 11 last. Teise maailmasõja ajal lesk emigreerus ja suri 86-aastasena 4. oktoobril 1969 Kanadas Vancouveris. Peeter Põllu enda elutee kujunes palju lühemaks.

Ülikooli lõpetamise järel sai  P. Põllust esimese eestikeelse gümnaasiumi üks asutajaid ja ühtlasi selle esimene direktor 1908-1918 (tänane Miina Härma Gümnaasium). Samal ajal asutas ta ka esimese eestikeelse pedagoogikaajakirja „Kasvatus ja Teadus“, millele 1917. aastal järgnes J. Tõnissoni toel ajakiri „Kasvatus ja Haridus“.

Peeter Põllu eestvõttel toimusid 1917. aasta aprillis ja juunis eesti esimesed rahvahariduse (õpetajate) kongressid. Tema kõned andsid mõlemale kongressile sisu ja suuna ning tema ettekanne „Meie hariduslised paleused ja nende teostamine” sai eesti esimeseks hariduspoliitiliseks visiooniks, mida paljuski järgitakse veel tänapäevalgi. P. Põld valiti samal aastal asutatud Eesti Õpetajate Keskliidu esimeheks ning seejärel ka Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmeks.

• 

• 

1918. aastal sai temast Eesti riigi loomise järel ajutise valitsuse esimene haridusminister ja haridusministeeriumi sisuline looja. Vabadussõja puhkedes käis P. Põld koos Jaan Tõnissoniga Soomest Eesti sõjaväele relvi muretsemas. Seejärel määrati ta Tartu Ülikooli kuraatoriks, kelle ülesandeks oli organiseerida see ümber rahvuslikuks eesti ülikooliks. Samas ametis jätkas ta kuni 1925. aastani. Teenete eest rahvusülikooli loomisel tunnustati Peeter Põldu esimese eestlasena filosoofia audoktori – dr. phil. honoris causa – kraadiga. Noore Eesti Vabariigi alguskümnendil oli Peeter Põld riigikogu I, III ja IV koosseisu liige ning aastatel 1921-1930 Tartu linnavolikogu esimees ja aastatel 1926 – 1930 Eesti Karskusliidu esimees.

Peeter Põllu elutee katkes ootamatult. Ta nakatus 52-aastasena Võsul puhkusel olles tüüfusesse ning suri 1. septembril 1930. Matusepäeval langetati Pika Hermanni tornis tema auks sini-must-valge trikoloor poolde vardasse ning Toompea lossi Valge saali akendel põlesid mälestusküünlad. Ta on maetud Tartu Pauluse kalmistule.

Vallo Reimaa, ajaloolane

Jõhvi Muuseum Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. juunikuu numbris

Jõhvi linnaõiguste ja sümboolika algus

1917. aasta suveks oli Jõhvi kasvanud väikse linna mõõtu asulaks, kuid iseseisva omavalitsuse õigused esialgu puudusid. Sama aasta suvel toimus rahvahääletus, mille tulemusena Jõhvi tolleaegne elanikkond peaaegu 100-protsendilise üksmeelsusega hääletas linnaõiguste saamiste poolt. Tolleaegsete seaduste kohaselt oleks linnaks saamine tähendanud Viru maavalitsuse haldusalast väljumist ja sellepärast andis maavalitsus Jõhvile alevi staatuse, mis tähendas madalama astma linnalist omavalitsust. Seejuures jäeti alevi piiridest välja Jõhvi mõisa territoorium, kus asus enamik kohalikku ettevõtlust ja Jõhvi kirikumõisa territoorium, jättes alles vaid keskväljaku ümbruse ja Narva maantee äärse kitsa riba. Jõhvi elanike poolt algatati ka Alutaguse maakonna moodustamise idee, lootuses saada maakonnalinnaks, kuid seegi katse ebaõnnestus.

Vahepealsed aastad olid täis vaidlusi maavalitsusega alevi piiride laiendamise üle. Vastu ei võetud ka 1926. aastal valitsuse poolt tehtud ettepanekut saada linna staatus Viru maakonna koosseisus, sest see oleks tähendanud kinnisvaramaksu hüppelist kasvu. Eesti Vabariigi lõpuperioodil läbi viidud haldusreformi tulemusena maakonnavalitsused senisel kujul kaotati ja president Konstantin Pätsi dekreediga 19. aprillil 1938 kehtestatud linnaseaduse alusel sai Jõhvi lõpuks ometi kauaoodatud linnastaatuse. Ühtlasi laiendatu alevi seniseid kitsukesi piire Jõhvi mõisa ja kirikumõisa maade arvelt, mille tulemusena Jõhvi piirid hakkasid võtma juba tänagi tuttavat ilmet.

Esimesed Jõhvi linnavolikogu valimised viidi läbi 15. ja 16. oktoobril 1939. Jõhvi ajaloo esimesteks linnavolinikeks said V. Härma, H. Rooks, A. Danilevsky, A. Abelov, M. Tarum, A. Käbin, A. Kukkula, E. Schmidt, J. Pertens, J. Sepp, V. Treilman, R. Piirits. Neist A. Käbin ja A. Danilevsky olid juba olnud ka alevivanemad. Seekord valiti neist esimeseks linnapeaks V. Härma.

Linnaseaduse järgi pidi igal linnal olema oma vapp ja lipp, mille kinnitab Vabariigi President ja mille tarvitamise korra määrab siseminister. Sümboolika välja töötamisele asuti kohe pärast linnaõiguste saamist. 2. detsembril 1938 oli Jõhvi lipu ja vapi küsimus arutusel linnavolikogu koosolekul, kuhu linnavalitsus esitas Eesti Linnade Liidult tellitud lipu- ja vapikavandi. Koosolekut juhatas A. Danilevsky, kes kandis kuni esimese linnavolikogu valimisteni ajutiselt linnavanema nimetust. Lipu värvideks olid roheline-valge-roheline. Vapp kujutas kilpi, millel kullast hirve pea rohelisel põhjal ja tagaplaanil kolm hõbedast kuuske punasel põhjal. Kuna parajasti oli uuesti päevakorral Alutaguse maakonna loomine, siis kavandati vapikavand ühtlasi selle metsaderohke maakonna ideed kandvana.

• 

• 

Volikogu võttis mõlemad esitatud kavandid vastu, tehes ettepaneku ühtlustada vapil kasutatud roheline värv lipul oleva rohelise tooniga. Jõhvi taasiseseisvumisel kinnitati samade kavandite alusel 20. juulil 1992 riigikantselei poolt Jõhvi tänane sümboolika, mida 1. jaanuarini 2006 kasutas Jõhvi linn ja sellest alates Jõhvi vald.

Vallo Reimaa

Jõhvi Muuseumi Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. maikuu numbris

Aleksander Tõnisson – jõhvilaste oma kindral

17. aprillil 1875 sündis Jõgevamaal Peedo talus tulevane Viru rinde ülem Vabadussõjas Aleksander Tõnisson. Sõjalise ettevalmistuse sai ta Vilno (Vilniuse) sõjakoolis, kus õppis enamik Vabadussõja kõrgematest juhtidest. Vene-Jaapani sõjas osales Tõnisson roodukomandörina, millele järgnes kaks ja pool aastat Esimese maailmasõja rinnetel, kus ta jõudis välja polkovniku auastmeni. Viimasega kaasnes ka päritav aadlitiitel.

Veebruarirevolutsiooni tulemusena kutsuti Aleksander Tõnisson 1917. aastal sünnimaale rahvusväeosasid looma. Rakveres kohtus seni vallalise põlve pidanud 42-aastane polkovnik tema väeosa auks korraldatud tänukontserdil kohaliku kooliõpetajaga Selma Leontine Hinnoga, kellega ta poolteist aastat hiljem Vabadussõja ajal Narva-Jõesuu kirikus abiellus. Perre sündis kaks last. Eelnevast selgub, et Edise mõisahoone pärija Leo Tõnisson, kellega Jõhvi linnavalitsus 199 0.aastatel heades sidemetes oli, omas samuti aadlitiitlit. Tema iseloomulikku väljapeetud ja kõrgkultuurist pärit hoiakut meenutades polegi põhjust selles kahelda.

Täna Jõhvis asuva Viru pataljoni eelkäija 4. jalaväerügement oli Aleksander Tõnissoni poolt loodud Eesti Rahvaväe 1. diviisi esimene väeosa, mis jõudis rindele ning alustas Narvas lahinguid pealetungiva Punaarmeega. Sisuliselt toimuski selle väeosa loomine Narvas. 1928. aastast asuti püsivalt Jõhvi, kus siinse mõisa majandushooned ehitati ümber kasarmuteks (praegu on sellel kohal ostukeskus) ning mõisa härrastemaja kujundati ohvitseride kasiinoks. Just kindral Tõnissoni juhitud 1. diviisil õnnestus Kehra lahingus tuua pööre Vabadussõja käiku, millele järgnes kiire edasiliikumine kuni Narva jõeni. Vabadussõja kõige verisemad lahingud toimusid 1919. aasta lõpul samuti Narva jõel, mis enamiku sama aasta vältel oli piiriks Eesti Vabariigi ja Judenitši juhitud valgekaartiliku Loode-Venemaa vahel. 

Päris Vabadussõja lõpul sai Tõnisson Viru rinde ülemana ülesande korraldada plekilisse tüüfusesse ehk soetõppe haigestunud valgekaartliku Loodekorpuse sõjaväelaste ja nende pereliikmete (kokku umbes 100 000 põgenikku) karantiin ja ravi Narva ning Peipsi vahelisel alal.  Judenitš ise lahkus Prantsusmaale. Kardeti isegi kogu Euroopat haaravat epideemiat. Tõnisson sai taudiga võitlemiseks sisuliselt diktaatori volitused ning ainult erakorraliste meetmete abil õnnestus lõpuks panna epideemiale piir. Üheks ajutiseks haigemajaks oli ka Jõhvi mõisahoone. Tänaseni meenutavad seda rasket aega mälestusmärgid ning ühishauad Jõhvi, Kuremäe ja Iisaku surnuaedadel ning mitmel pool mujalgi. Haigestus ka 5400 meditsiinitöötajat. Järgnes koolide loomine emigrantidele, mille otseseks järglaseks on näiteks Kiviõli vene põhikool. Tüüfuseepideemia võitmist on peetud isegi kindral Tõnissoni suurimaks võiduks kogu Euroopa huve silma pidades. Tõnisson korraldas muuhulgas ka Loodearmee relvastuse ülevõtmist ning ešelonid Judenitši vägede raskerelvastusega (kahurid jm) seisid mõnda aega Toila jaama haruteedel.

Pärast Vabadussõda oli Aleksander Tõnisson vaheldumisi 1. ja 3. diviisi ülem ning Sõjanõukogu liige, 1920. aastal ka sõjaminister ning 1932-1933 kaitseminister. 1934. aastal sai temast Tartu linnapea ja 1939 Tallinna ülemlinnapea. Tema peakorterid olid vaheldumisi Narvas, Pärnus, siis jälle Narvas ning lõpuks Rakveres. Jõhviga sidus kindral Tõnissoni Edise mõis, mis annetati talle teenete eest Vabadussõjas. Ta oli Jõhvi tähtsamate seltside auliige ning korraldas oma Edise mõisas uhkeid vastuvõtte. Eriti tihedad sidemed olid kindralil loomulikult Jõhvi väeosa ja kaitseliiduga. Üheks tipphetkeks oli riigivanem Pätsi 1931.a ringsõit Kirde-Eestisse koos välissaadikute ja ajakirjanikega, mille kogu vastuvõtukava korraldas kindral Tõnisson. Seejuures toimus üks peatusi tema Edise mõisas, millele järgnes paraad Jõhvis.

Jõhvi põliselanike mälestustes räägitakse kindral Tõnissonist heldimusega kui “meie kindralist”. Ta rajas Edise mõisasüdamesse puukooli, kus aretati ja kasvatati dekoratiivpuid. Tõnisson annetas koduümbruse kujundamiseks istikuid ka ümbruskonna talunikele, eelkõige uutele asundustaludele. Poeg Leo meenutas, et isa pookis ja lõikus puid meeleldi ning tegi Edise taluaedniku eest palju tööd ise ära. Puude muldapanekul nõudis isa aga sõjaväelikku distsipliini ja täpsust. Kindral oli väga pedantne, hindas puhtust ja nõudis ka avalikus ruumis korra hoidmist.

• 

• 

Tänu Tõnissoni laiadele sidemetele oli Edise puukooli tähtsus 1930. aastate Eestis küllaltki silmapaistev. Näiteks viidi istikuid Rakvere Õpetajate Seminari territooriumi haljastamiseks ning Pärnu Ammende villa ümbruse kaunistamiseks. Kohtla-Järve vabadussamba juures oleva pargi istikud pärinevad tõenäoliselt samuti Edise puukoolist. Kõige enam istikuid viidi Tartusse, kus neid võib ka tänapäeva linnapildis rohkesti näha. Rohelusse uppuvad puiesteed Emajõe kaldaile rajati kindral Tõnissoni linnapeaks olemise ajal. Puid istutati Tartus ka Tamme puiesteele, Kreutzwaldi, Puiestee, Lubja ja Näituse tänavatele ning Tähtvere parki. Samuti rajati Maarjamõisa park. Poeg Leo Tõnissoni meenutuste kohaselt unistas tema isa tammikute rajamisest kogu Eestisse ning oli valmis pärast erru minekut rändama mööda Eestimaad, kaasas tammetõrudega täidetud seljakott, et tõrusid Eestimaa mulda pista.

1929. aastal korraldas Tõnisson Narvas Vabadusristi kavaleride päeva, mis hiljem sai Eestis  traditsiooniks. Selle sündmuse puhul istutati esimene tamm Jaanilinna Keldrimäele, kus linna piiril asus Narva peakaitsepositsioon. Nii sai alguse üle-eestilise kuulsuse pälvinud Narva vabadustammik Jaanilinnas, mille puud pärinesid jällegi Ediselt. Istutati üle 400 ilupuu, neist enamik tammed. Vabadustammiku sissepääsule püstitati ligi 5 meetri kõrgune klombitud paekivist Võiduvärav. Suurele rändrahnule keset Vabadustammikut kinnitati plaat tekstiga: “Siit algasime võitlust rahvusliku vabaduse ja riikliku iseseisvuse eest 28. novembril 1918.a.” Vabadustammiku avas 28. mail 1932 Aleksander Tõnisson. Täna on sellel kohal Suure Isamaasõja mälestusmärk.

1. detsembril 1939 määras president Päts kindral Tõnissoni Tallinna ülemlinnapeaks. Tallinna reidil olid juba ankrus Nõukogude sõjalaevad ning suured maa-alad loovutatud Nõukogude sõjaväebaasidele, kelle poolt toetatud 1940. a juunipöörde järel palus Tõnisson end ametist vabastada. Vabastamise käskkirjale kirjutas juba alla Johannes Vares-Barbarus, sest Päts oli ametist kõrvaldatud ja arreteeriti peagi. Ka Tõnisson arreteeriti Edisel 3. detsembril 1940 ning 28. juunil 1941 mõistis NKVD sõjatribunal ta mahalaskmisele. Kohtuotsus viidi täide 30. juunil Patarei vanglas Tallinnas, kui sõda Saksamaaga oli juba alanud. Tõnissoni abikaasa ja noorem poeg Leo küüditati Kirovi oblastisse Vanemale pojale Aleksandrile määrati karistuseks 25+5 aastat.

2002. aastal püstitati kaitseliidu Jõgevamaa maleva algatusel kindral Tõnissoni sünnikohta mälestuskivi. Lisaks on tal mälestuskivi ka Tallinnas Metsakalmistul, mis avati 1998. aasta kaitseväe osalusel. Jõhvi keskväljakul avati 2005. aastast Aleksander Tõnissoni monument. Kuju vasakul käel on Tallinna ja paremal Tartu maantee, mis sümboliseerib, et ta oli mõlema linna linnapea. Kindrali pilk on aga suunatud Narva poole, kus toimusid tema peamised võitlused. Samast 2005. aastast alates korraldab Kaitseliidu Alutaguse malev Aleksander Tõnissoni sünniaastapäevale pühendatud militaarrännak-jooksu „Kindrali jooks”. Tartus paigaldati 2009. aastal Tõnissoni sealsele eluasemele Magasini tänav 12a mälestustahvel. Jõhvi Muuseumi Selts korraldab alates 2018. aastast Aleksander Tõnissoni konverentse, mis on pühendatud sõjaajaloole ja kaitsetahtele.

Vallo Reimaa, ajaloolane

Jõhvi Muuseumi Selts

Artikkel on avaldatud “Jõhvi Teataja” 2021.a. aprillikuu numbris